Kõige huvitavam ongi inimeste vastuste puhul just utoopilised palganumbrid, mida oma töö eest tahetakse. Lihttööline, ilma eriteadmiste või -oskusteta ja lahjapoolse töössesuhtumisega ning pakub rahuldavaks töötasuks "No, tonn viissada oleks normaalne". Tihti tuuakse siin kõrvale võrdluseks palgad Soomes või Norras, ehk isegi veel kaugemalt. Inimestel on tihtilugu soov ja unistused reaalsustaju minema peletanud ja kõik lood piiritagustest imemaadest on pähe löönud. Ka Eestis on vägagi võimalik head palka teenida, kuid selleks on vaja enne omandada kindlad oskused või teadmised, mida hiljem võimalik rakendada. 

Öeldakse, et miinimumpalk on meil liiga madal ja sellega võib nõustuda - miinimumpalgaga töötaja peaks minimaalselt suutma ennast ära elatada, mis on Eestis, arvestades hindasid, äärmiselt keeruline kui mitte päris võimatu. Kindlasti on neid, kes saavad asjaolude sunnil hakkama, kuid nendest ei räägita, sest edu ei müü, draama müüb. Viga, mille paljud teevad on see, et ei vaadata sõnast "miinimumpalk" edasi - seda, missuguse töö eest neile seda raha makstakse. Sedavõrd madalat töötasu makstakse inimesele töö eest, mille võib põhimõtteliselt tulla tegema igaüks - see tähendab, et töövõtted on kiiresti omandatavad. Kui panna ennast tööandja rolli, siis kas sooviksite välja käia samasuguseid summasid oskustöölisele, kel on spetsiifilised erialased teadmised või inimesele, kes tuleb ja teeb, kuid ei näita üles initsiatiivi ennast täiendada - tõenäoliselt mitte.

Probleemiks on tihtilugu see, et töid, mille eest makstakse töötasu miinimummäära, näevad paljud kui "lõpp-peatust". Visioon sellest kaugemale ei ulatugi. Inimesed, kes on omandanud küll teadmised, aga on endaga hädas, sest peavad töötama "nii väikse raha eest" peaksid rohkem vaatama tegelikult peeglisse ja küsima endalt, kas valitud haridus praegustes tingimustes oli edujõuline või mitte ning vastavad korrektuurid tegema. Kõrgharidus on privileeg ja eeldus selle omandamiseks on eelkõige iseseisev mõtlemisvõime, pealegi ei muutu kolme või viie aastaga ühiskonnas midagi nii drastiliselt, et umbkaudset olukorda tööturul pärast ülikooli lõpetamist poleks olnud võimalik ette näha.

Teised, kes ei oska konkreetset palganumbrit pakkuda, kuid kindlasti teavad, et neile peaks rohkem makstama, on eraldi grupp inimesi. Selline teadmatuses viibimine näitab rohkem seda, et inimene ei ole kunagi oma väärtust endale selgeks teinud - see enamasti tagab, et ka keegi teine õiget väärtust ei tea ning talle makstakse "tabeli järgi".

Fakt on see, et inimene, kes on nõus ennast harima, omandama uusi oskuseid ja kes ei nõua garantiisid mitte millegi ees, jõuab kaugemale, kui see, kes paneb peamise rõhu lihtsalt hädaldamisele.