Inimese ja Jumala vahelised asjad

Jutuajamised Jumalaga kuuluvad religiooni praktiseerimise juurde. Üheltpoolt võivad need olla otsesed nagu müstikute kohtumised Jumalaga palgest-palgesse või Don Camillo laadis ägedad kauplemised Kristusega, kuid ilmselt ka pisut kaudsemad, näiteks läbi Paul Tillichi korrelatsioonimeetodi, kus filosoofilisele küsimustele inimeksistentsi kohta pakutakse ilmutusest tuletatud vastuseid.

Alati aga jutuajamised Jumalaga ei toimi. Küllap võib siin olla mitmeid põhjuseid. Kindlasti ei ole võimalik ühes artiklis kaardistada kõiki võimalike vigade allikaid, küll aga saab analüüsida mõnd meie ühiskonnas levinud tendentsi.

Sattusin hiljuti ühe tuttavaga arutlema Piiblisse viidud muudatuste üle. Minu vestluspartner kinnitas, et kirik on talle ebameeldivad kohad Piiblist keskajal kõrvaldanud. Ühed kustutatud kirjakohad viidanud asjaolule, et Jumalat saab tõlgendada kosmilise energiana, teised kinnitanud ümbersünni õpetuse paikapidamist.

Püüdsin küll seletada, et Piibli käsikirjade erinevatest variantidest võib igaüks ülevaate saada, tuleb ainult vaeva näha. Paljudes soliidsetes raamatupoodides müüakse Uue Testamendi kreekakeelseid väljaandeid (Nestle-Aland “Novum Testamentum Greace”, 27. väljaanne), kus joonealuste märkustena on ära toodud erinevates käsikirjades esinevad tekstivariandid. Tõsi, lugemine nõuab kreeka keele oskust, kuid isegi keelt oskamata on võimalik näha, et joonealauste märkuste arv on enamasti vähemalt kolmandik lehekülje mahust. See tähendab, et paljudel käsikirjadel on erinev sõnastus, on lisatud lauseid, erineb sõnade järjekord jne. Samas on see uurimisvaldkond kõigile kättesaadav.

Esitasin need argumendid, kuid minu tuttavat need ei veennud teda. Vestluskaaslane kinnitas jätkuvalt, et teab, mida räägib. Vaikisin ka mina, sest meenus Toomas Pauli tõdemus “Õpetajate lehe” jõulunumbri intervjuus: on olemas inimese ja Jumala vahelisi arveid, kuhu ei saa vahele segada.

Oma õpetajaameti tõttu suhtlen enamasti religioonist küllalt kaugele jäävate inimestega. Samas tõstatub tihti usu teema ning olen tähele pannud, et sageli mõistetakse Jumalat üldise printsiibina või isikustamata absoluudina. Iseenesest on see tõhus ja mugav kaitsevall, reeglina Jumalasse kui absoluuti uskuvaid inimesi naiivsuses ei süüdistata, samas lubab ka selline jumalapilt inimestel vajadusel usuelust osa saada. Ilmselt üritatakse aeg-ajalt oma loodud jumalapildiga ka suhtestuda ja suhelda. Jumal-Absoluut aga pole kuigi aldis dialoogi pidama.

Kuna Eesti inimestel puudub kahjuks reeglina traditsioon pöörata oma usuline aktiivsus enda arendamisele, näiteks hakata tõsiselt tegelema mõne budistliku praktikaga ning oma religioossust selle kaudu teostama, siis kujuneb passiivse absoluudiga dialoogi otsivast inimesest mõneti kurbkoomiline pilt. Eelkõige on tegemist vaimse ummikseisuga, kus ühe arenguna on võimalik, et inimene tema enda loodud jumalapilti vihkama hakkab.

Küllap seetõttu iseloomustab seda seisundit peale jumalaviha ka igavavõitu monoloogide esitamine ning kinnituste otsimine oma absoluudile. Selleks sobib väga hästi eespool nimetatud kosmiline energia, mille taga peitub enamasti igavapoolne Jumal: ilma kaastunde ja huumorimeeleta kuivik. Erandina nimetaksin siin tugeva reaalteadusliku taustaga inimesi — näiteks füüsikuid — kellele võib ka kosmilisest energiaga samastuv jumalapilt kõnelema hakata ja päris huvitavaid asju rääkida.

Tundub, et isikustatud Jumala puhul kardetakse, et see suhe kallutab inimese dogmaatikasse ja piirab loovust. Tegelikkuses tundub vastupidi, sest just Jumala kui isiku poolt võimaldatud dünaamiline suhe avab inimese mõtteid ning lisab sellesse suhtesse arvukalt dogmaatikaväliseid tegelasi. Näiteks Fanny de Sieversi hiljuti ilmunud raamatus “Ühelt kaldalt teisele” kuuleme mõningatest taaskehastuvatest surnutest, puhastustulest siia maailma naasnutest, pühakute kummalistest tegutsemisviisidest, inglitest jne.

Küllap koguneb inimese dialoogi armastava Jumala vahele ka vähem lahendamatuid asju, mis vihkamiseni viivad.