Inimene on sündinud maailma õnnelik olema
Jüri O.-M. Ennet: „Koolimuredega on minu vastuvõtul käinud palju lapsi, noorukeid ja vanemaid. Veebikliinikus (www.kliinik.ee) esitatud küsimustest puudutab viiendik kooliprobleeme.
Ohmususe aktsendiga inimesi on palju. Kui õpetaja hoiak on selline, et klassis on jälle üks ohmu juures, saadame ta eri- või abikooli – ehk kui paneme õpilase ohmu noodivõtmesse –, siis kasvatamegi ohmusid. Esimene asi: nii kodus, koolis kui ka ühiskonnas tuleb suhtuda inimestesse kui potentsiaalsetesse andekatesse ja geeniustesse.
Kool peab aitama kaasa sellele, et igaüks leiaks oma ande. Töötades valdkonnas, milles ta on andekas või geniaalne, on inimene õnnelik ning õnnelikud on ka tema lähedased ja ühiskond. Õpetajad peavad silmas pidama ka seda, et õpilased on tulevased lapsevanemad. Teisisõnu, kõiki aineid tuleb õpetada selles registris, et pakutavad teadmised aitaksid lükata nii „töö-” kui ka „lastekäru”.
Koolis on kõige olulisem asi õppimine, s.o omandamine, säilitamine, kättesaamine. Piltlikult öeldes on meie aju nagu mälupulk, mis tuleb tarkust täis laadida. Maailmakuulus aju-uurija Endel Tulving eristab mälu nelja suhteliselt iseseisvat funktsiooni.
Esimene, kehaline mälu on kõikide mälude vundament. Teist, semantilist mälu võib iseloomustada salmikesega: „A, B, hakka pähe. Kui ei hakka, annan takka.” Tänapäeva koolisüsteem „annab takka” armutult ja arutult. Fakte pakutakse palju-palju rohkem, kui laps suudab vastu võtta. Füüsikaõpetaja paneb „mälupulga” triiki täis, keemiaõpetaja lükkab füüsika lurtsti välja – „mälupulgale” ju rohkem ei mahu – ja hakkab õpilaste mälusid keemiaga täitma. Ja nii tunnist tundi. Kolmas, episoodiline mälu tuleb aastate ja elukogemustega. Neljas mäluliik on priming ehk taastundmine. Mida rohkem saab õppimisel kasutada keskkonda, mida on vaja õpitu reprodutseerimisel, seda parem.
Just siin ilmnevad koolisüsteemi kasutamata reservid. Kehaline ja semantiline mälu ei ole tasakaalus – rõhk on semantikal. Kiike ainult ühes suunas lükates see kuigi kõrgele ei tõuse. Kehalise tegevuse peale kulutatud aeg on võidetud aeg. Kehalist mälu treenides ehk sportides suurendame oma kardiovaskulaarset potentsiaali, s.o „mälupulga” mahtu. Kui kehaline koormus on väike, on väike ka semantiline mälu.
Teine probleem on faktiteadmiste ületähtsustamine, kusjuures faktide päheõppimine käib tihti seostamisoskuse arvelt. Ka mõtlemise ja faktide kiik peab tasakaalus olema. Pole kasu faktidest, kui puudub mõtlemine, ja mõtlemisest, kui puuduvad faktid.
Kolmas ülitähtis asi on suhtlemisoskus. Puuduliku suhtlemisoskuse tõttu lonkavad poiste ja tüdrukute suhted, inimesed ei saa töökoha leidmise või seal püsima jäämisega hakkama. Suhtlemisõpetus peaks kuuluma igasse tundi.
Neljanda asjana peaks koolisüsteem kasvatama poisid meesteks ja tulevasteks isadeks ning tüdrukud naisteks ja tulevasteks emadeks.
Viies oluline asi on õppima õpetamine. Õppimist tuleb õpetada kõigile, lasteaialapsest pensionärini. Meie kooli kõige suurem viga on, et liigutakse üksikult üldisele, lapsed upuvad detailide pudi-padisse. Õppima peab üldiselt üksikule, suuremalt väiksemale.
Igas klassis on Jukusid, kes kuulevad, aga ei kuula. Õpetaja jutt, et enne sööki tuleb käsi pesta, läheb neil kõrvust mööda. Kui ka kogu klass õpetaja juttu kuulab, pesevad kodus käsi vaid pooled. Küsimus ei ole programmi läbivõtmises – vaja on tegudeni jõuda. Kuni õpetusele ei järgne tegu, oleme õpetatud jobud. See kehtib ka väljaspool kooli. Loeme lehekülgede viisi, kuidas kehakaalu reguleerida, kardiovaskulaarset potentsiaali suurendada. Aga kas me teeme seda?
Inimarengu aruande andmetel kurdab 70% õpilasi stressi ja ülepinget, kolmandik ei taha kooli minna. Laste tööpäev on täiskasvanute omast pikem, hoolsamad õpivad öösel kella kaheni. Paljud koolilapsed ei puhka piisavalt. Kui töö- ja puhkerežiim on pikka aega paigast ära, on tagajärjeks töövõime järsk langus. Ka töö ja puhkuse kiik peab olema tasakaalus.
Artikli täisteksti loe Õpetajate Lehest.
