Inimene mõtleb (tagumikuga), jumal juhib

AJUVABALT KALLID PUGERIKUD: Ilmar Palli haliseb kõrgete kinnisvarahindade üle, mis tapavad rahva iivet.
Kui Eestil üldse mingit häda on, siis on see tapvalt madal iive. Aga see häda on suur, suurem kui enamik meie kolusid on üldse võimelised võtma. Nemad pistavad nagu ikka pröökama alles siis, kui liiga hilja. Ning ei suuda siis oma teravat mõistust, teraseid silmi ja kõrvu ära kiita.

Kodu, inimese esmavajadus

Kisakoori hääletõstmise aeg pole enam kaugel. Ning kindla peale pole keegi süüdi, eriti puhtad poisid on poliitikud, kes iibe tõstmise huvides on seni teinud vaid midagi indiaani vihmatantsu taolist. Põhjakihtidesse langenud iibe taustal sarnaneb kogu meie praegune sebimine ja prääksumine-piiksumine suure absurdietendusega — milleks see kõik?

Huvitaval kombel on kahe silma vahele jäänud üks iibetõusu perspektiivikamaid mehhanisme — eluasemevaldkond. Või mis eluaseme, lapsed vajavad kasvamiseks kodu, eluase pole aga veel kaugeltki kodu. Kodu aga on inimese esmavajadus. Meil on sellest saanud mingi superluksuskaup. Samas plärisetakse kogu aeg mingist inimese elu seitsme penikoorma saabastega parandavast progressist. Mis kuradi progress see on, kui inimene saab oma kodu vaid end orjusesse müües?

Võlaorjus
Miks põrgu pärast siis elamispinnad nii kallid on, kodudest rääkimata? Turg, näidatakse kohe eestlaste uue jumala poole, mida kummardatakse usinamalt kui ühtki varasemat, usinamalt kui supermoslemid oma Allahit. Tegelikult on selle majandusmõiste kujul esineva iidoli olemasolu sama illusoorne kui juudijumala eksistents ülemistes õhukihtides. Hinnad, ka sita omad, on ajanud kõrgele hämarate sahkerdajate omavahelised kokkulepped. Turg, muidugi mõista eksisteerib, tema pühaks kuulutamine on aga jutt lollide jaoks nagu muudki jumalalood.
Mida on see turu siis justkui vankumatult eksimatu käsi siis kinnisvara puhul korda saatnud?
Aga seda, et isegi nn mägedel asuvate nõukogulikes antihumaansetes hoonekobakates asuvate urgude hinnad on muutunud muinasjutulisteks. Need rabootsitele jommis pea ja muud sorti väsimuse väljamagamiseks ehitatud paigad röövivad noorelt ostjalt pea tasapisi kogu tema elujõu, pannes tema õlule ränga võlaorjuse. Samas ei sobi need koos oma kuumaastikulise ümbruse, jumal teab millist sorti naabritega ülal, kõrval ja all isegi koerte pidamiseks, lastest rääkimata. Ja keskmist sorti elamisetaotlejal ei jäägi pärast koorma kukile võtmist enam jaksu laste soetamiseks.

Lõpetagem halva peremehe mängimine
Too võlaorjus ei erine sisuliselt palju näiteks meie esivanemaid piinanud feodaalsest teoorjusest. Samas ei ütle keegi kasuahnetest orjastajatest, et tosina aasta pärast võivad nende korterite hinnad langeda nii madalaks, et sinna isegi mõne parmu sissemeelitamisega on tegemist. Kui selline “turupoliitika” pole genotsiid, siis mis asi see genotsiid üldse on.
Laste kasvatamiseks sobivatest paikadest ehk kodudest ei maksa siinjuures rääkidagi. Need on enamikus kättesaadavad vaid “eliidile”, viimasest aga jääb eesti rahva elushoidmiseks enam kui väheks.
Eesti riigil, kui ta tahab ta vähegi õigustada oma olemasolu peamist mõtet ehk eesti rahva säilitamist, tuleb kiiremas korras loobuda halva peremehe mängimisest ehk kamba ahnete jobude eest seismisest. Pole mõtet poputada valvekoera, kes pättidele saba liputab, kuid pererahvale hambaid näitab.