Indrek Tarand: Välisministri tegevust suunab kolm toru
Inimlik tagasihoidlikkus ei lubaks mul nii väita (poliitiku hända peab aga ju ikka ise kergitama), kuid siin on oma osa olnud ka kantslerite isikutel. Tänapäevastel ei ole jagunud närvi üha enam ülepolitiseeritud süsteemis neutraalse amtnikkonna juhatamiseks. Erandiks on Priit Kolbre, kes praktiliselt teenistuskohuseid täites langes. Mäletagem Priitu ikka hea sõnaga...
Kogu süüd kantsleritele panna oleks aga ebaõiglane, sest kvaliteedi rikkumisega hakkasid ikkagi tegelema ministrid, unustades vanasõna "Kui see pole katki, siis ära seda reformi!" Head juhti tuntakse võimest inspireerida inimesi ja aidata neis domineerima paremaid omadusi. Halb juht vastupidi on see, kes võimaldab inimestes peituvate mitte nii meeldivate omaduste vohamist.
Antud asjas on aga seniolematu aspekt - välisministrile antakse suuniseid lausa kolmest torust, mis kõik paiknevad Brüsseli linnas. Ning neist ehk ainult Harri Tiido on õigustatud asutuse siseses diskussioonis osalema. Matti Maasikas kui komisjoni töötaja ei peaks liikmesriikide sisemisse ellu sekkuma, ammugi mitte transpordivolinik Siim Kallas. Nii et mitmeski mõttes ollakse taas loomas pretsedenti ja sestap manitseksin asjaosalisi ettevaatlikusele.
Viimaks aga seda, et Alar Streimann on igatahes määratult mõistlikum valik kui mõni parteimajas peesitav "kah-spetsialist" kantsleriametisse nimetada.
