Indrek Tarand: Siim Kallas saab keskmise hinde
Samas, ise ta ei rutanud ühtegi mõõdetavat eesmärki sõnastama, piirdudes viidetega Valgele Paberile ja 2020. aasta eesmärkide üldisele järgimisele. Muidugi, lühikese ajaga ongi keeruline nii laia teemaderingi peensusteni tundma õppida.
Küsimusi esitati nii raudtee-, mere- kui autotranspordi, infrastruktuurirajatiste ja keskkonnakaitse, inimeste eraelu puutumatuse ja kehaskännerite vastuolu kohta ning transpordi kulukuse ja majanduslike aspektide reformimisest. Kogenud poliitik ei lasku detailidesse, kuid kohati jäi siiski mulje, et kabinetiülem Henrik Hololei on olnud liiga hõivatud iseenda persooni erinevate ametikohtade manageerimisega ja pole suutnud ülemuse jaoks tasemel briifi ette valmistada.
Loomulikult oli meie kandi inimeste suur mureküsimus Rail Baltica, mille ettekandmise au langes Läti saadik Roberts Zielele, kes on suurima rühma EPP liige. Kallas leidis, et regiooni valitsuste ambitsioonikus ses vallas on madal ja ta tahaks ambitsioonikust turgutada. Samuti mainis ta tsaariajast pärinevat vene rööpalaiust, mida ta sooviks oma volinikuajal muuta. Ent see eeldab raskeid ja keerulisi läbirääkimisi ka EL partneritega…
Loomulikult ei saanud eeldada sama astme konkreetsust Musta Mere, Doonau strateegia ja Prantsuse-Hollandi sisevete haldamisel esinevate probleemide kohta. Ühe koha peal deklareeris Kallas ootamatult, et ta “ei ole eriti entusiastlik turu liberaliseerimise suhtes”, milline vastuolu lõpusõnavõttudes ka kohe ära märgiti. Kallas kaitses end kogenult viidetega, et kui ta Eestis liberaalseid reforme tegi, siis pidas ta väga oluliseks just selget ja stabiilset juriidilist keskkonda.
Kolmetunnisesse formaati paigutatud etendusse mahub paljutki, mida siinses lühiraportis ei jõua kajastada. Ning hetkel, kui kuulatud on 16 volinikukandidaati, on veel vara teha ka edetabeleid ja pingeridu. Koordinaatorite koosolekud ja komiteede juhatused püüavad konsensusliku meetodiga koostada kokkuvõtteid igaühe kohta ja teha Barrosole neis ettepanekuid.
Minu hinnangul saavad senini lauspositiivse hinde Andris Piebalgs ja Karel de Gucht. Ka Michel Barnier, kes julgelt visandas uusi ühispoliitikaid. Kallas ilmselt pääseb keskmiste sekka. Temast jäävad tahapoole leedulane Shemeta, isegi Olli Rehn vist. Loomulikult korruptsioonikahtlusega bulgaarlanna Rumiana Jeleva ning mõni veel.
Kuid ka see pole tegelikult oluline, sest hääletatakse Barroso komisjoni koosseisu tervikuna, mitte üksikuid volinikke. Jõudu kogub intriig — EPP tahab bulgaarlannat kaitsta, kuid on maine säilitamiseks valmis temast loobuma kui, sotside Slovakkia volinik Maroš Šefčovič ka minema lüüakse (ta olla paar aastat tagasi mustlaste kohta midagi poliitiliselt ebakorrektset arvanud).
Sotsid nõuavad sel juhul kompensatsiooniks enda kohtade arvu suurendamist liberaalide arvelt (hetkel sotsidel 6 ja liberitel 8 volinikukohta, samas parlamendis on proportsioon ligi 3:1). Mis sellest kõigest välja tuleb, on selge tuleval teisipäeval. Keegi ei taha tegelikult riskida kogu komisjoni vastu hääletamisega… Soovitakse aga saata signaal liikmesriikide valitsustele, et volinikukandidaatide määramisse tuleb suhtuda senisest tõsisemalt.
Ja lõpetuseks — põhjus, miks Barroso portfellid uuesti jaotas ja seetõttu näiteks Kallas sattus transpordi portfellile (ehkki näiteks Lewandowski ja Kroes omavad vastavat ettevalmistust ja kogemust) pidavat peituma Prantsuse soovis saada endale siseturu ja konkurentsi portfell ning oli oht avada Pandora laegas riikide isekate soovide sobitamisega. Seepärast pidi Barroso tegema nagu ta tegi. Omamoodi kurb on tegelikult see Euroopa masinavärk ka.
