Kujunenud olukorras, mis on keeruliselt seletatav ja kirjeldatav üksnes tänapäeva inimese jaoks õudustäratava sõnaga ebastabiilne, saavad oma võimaluse populistid. Olgu Lenin või Heider. Hitler või Stalin. Nad oskavad meeleolusid enda kasuks tarvitada. Kohalikus mastaabis kõlbab võrdluseks Savisaar. Veel paar aastat tagasi rääkis ta võitlusest „30 rikkama perekonna vastu”. Nüüd aga lausub kõhklematult, et riigi valitsus peab „eelkõige arvestama majandusELIIDI huve”. Ja vaatab muheledes, kuidas mõni õmblus kärisedes esimeest ja Nobeli preemiat seostada püüab!

Vaatamata John McCaini kampaaniapingutustele, pole liberaalse turumajanduse ja vabakaubanduse ideedele tänases situatsioonis lihtsalt kohta. Nii nagu Hitleri jampsile polnud koolitatumatel inimestel omal ajal midagi vastu panna. Nendesugustel polnud enam paika päikese all. Või kas on kellegi meelest võimalik, et Lasnamäe ringkonnas saab arukas inimene kõige rohkem hääli? Pole võimalik!

Pole kaugel ajad kui Riigikogu valimistel lõikas loorbereid loosung (ning kaasnev teleklipp) „Tõime Raudtee Rahvale Tagasi”. See oli sama irratsionaalne nagu loosung „Tõstame parvlaev „Estonia” pinnale tagasi”. Kuid mõlemal oli oma mõju. Psühholoogilises surutises teevad inimesed veidraid käike. Kes tapab oma pere (nagu juhtus hiljuti Oru linnakeses), kes valib Keskerakonda. Sest sealt antakse loosungeid! Ja köidetakse küsitava väärtusega ajaleheartikleid raamatukaante vahele.

Tänase jutu mõte ongi — kas Riik peab ikka futuurtehingud välja ostma ning seejärel ka kõik muud ettevõtluse vormid? Esimees räägib, et kõigile peab appi tulema, seadma eesmärke ettevõtjatele ja muud sarnast. Mida Plaanikomitee esimehelt muud kuulda võikski? Ja ikkagi — mis sai 30 rikka perekonna jutust!