Indrek Tarand: Kas Euroopa jääbki arenema?
Kindel on, et tänane Euroopa ei ole homsega sarnane.
Kuna ma ei poolda senitehtu laialilammutamist, vaid hoopiski paremaid ja efektiivsemaid ühispoliitikaid, siis jätaksin esimese stsenaariumi mõnele euroskeptikule lahendada ning proovin vastata konkreetse arengunäite abil: Euroopa Välisteenistuse loomine.
Taolise teenistuse loomine nähti ette Euroopa Konstitutsioonis, millest tänaseks kehtib nuditud versioon ehk Lissaboni leping. Vaatamata liikmesriikide suurele vastumeelsusele välis- ja julgeoleku problemaatikat Brüsselile delegeerida, on kokku lepitud, et see välisteenistus siiski sünnib ning moodustub kolmest allikast. Esiteks olemasolevad Komisjoni välissuhtlusdirektoraadi ametnikud, teiseks Nõukogu sekretariaadi ametnikud (tehniliselt võttes ka ikkagi komisjon, kuid teine direktoraat) ning liikmesriikide diplomaadid. Viimaste kohta on hulgaks määratud 1/3 koosseisust.
Nagu teada sai uue teenistuse kahekaabuliseks ülemuseks Catherine Ashton, kelle ülesandeks on esitada ettepanekud Komisjonile ja Nõukogule. Tavapärase protseduuri teeb keerulisemaks Euroopa Parlamendi uutel volitustel põhinev soov senisest enam neid otsuseid mõjutada. Kui eelmises koosseisu poolt heakskiidetud saksa kristliku demokraadi Elmar Broki raportit oli võimalik hõlpsalt ignoreerida, siis hetkel on asjad veidi teisiti. Parlamendil on igal juhtumil kaasotsustus teenistuse eelarve üle ning mõnede arvates isegi personalireeglite osas.
Loomulikult kulgeb meie silme all kõige lihtsam võimuvõitlus, mida maskeeritakse euro-keelse slängiga. Ühes töögrupis, kus teema oli päevakorras arenguabi ja välisteenistuse dubleerimise välistamiseks, resümeeris koosoleku juhataja kompromissi nii:"We do it vertically, but we have it horizontally!" Kuna teenistus ei ole iseseisev agentuur (nagu näiteks OLAF või IT Agentuur), ega ei ole ka Komisjoni direktoraat ega Nõukogu sekretariaat, siis on käibel ladinakeelne fraas sui generis, mida kõik lausuvad, ent millele antakse järeltegevustes erinev sisu.
Olen paaril korral problemaatikat ka Belgia endise peaministri Guy Verhofstadtiga arutanud, jõudes välja kaunikesti skolastiliste probleemideni. Näiteks, et kui Ashton on Komisjoni asepresidendina volinike koosolekul, siis on talle kohustuslikud Kolleegiumi otsused, ent samas peaks ta kõrge esindajana hoopiski läbi suruma otsuseid, mis tulenevad liikmesriikide koosolekult, ehk Nõukogust, mida Ashton vastavalt lepingule peab juhatama ning kas ta suudaks liikmesriikidele peale suruda Komisjoni otsust.
Ja nagu praktika on näidanud, ei suutnud ta isegi oma ülemusele Komisjonis (José Manuel Barroso) mingit vastuseisu osutada kui viimane sokutas oma kabinetiülema EL Washingtoni saadikuks. Sama kordus Leedu sisepoliitilise probleemi lahendamisel, mil president Dalia Grybuskaite nõutas endale jalgu jäänud välisminister Vygaudas Usackasele saadikukoha Afganistanis. See ärritas Parlamenti, kus mitmed liikmed olid nõudnud koguni USA saadikutenimetamise protsessile analoogilisi kuulamisi enne otsuse tegemist.
Teine vaidlus käis selle üle, kas teenistusele peaks tekkima n.ö. kantsleri sarnane peasekretär. See oleks paljude parlamendiliikmete arvates tekitanud olukorra, kus Kõrgel Esindajal ei oleks enam mingit võimu teenistuse juhtimisel. Niikuinii peaks ta välisministrite ja kaitseministrite koosolekuid juhatama, lendama bi-,tri- ja multilateraalsetele kohtumistele, hoidma Euroopa lippu kõrgel katastroofipiirkondades ning lisaks osalema mõistagi ka Volinike koosolekutel.
Samas oli taolise peasekretäri koht meeldivaks lisapreemiaks kaua aega komisjonis varitsenud kogenud ametnikele, kes vaimusilmas nägid endid juba töös, käised kõrgele üles kääritud. Sestap tegi parlament oma komiteedevahelises eba-paberis ettepaneku, et struktuuris oleksid hoopiski nn. abiministrite kohad. Tollesse konteksti sobis kui rusikas silmaauku minu salakaval ettepanek, et need võiks veel jaotada euroopalike jõuvahekordade alusel. Ehk siis konservatiividele, liberaalidele ja rohelistele igale üks, arvestades et Esindaja ise on sotsiaaldemokraatia perest. Too abiministrite loomine pidi lahendama ka teise probleemi jõuvahekordades ehk vältima dubleerimist.
Kuidas mõelda ühtsest välispoliitikast, kui selle alla ei kuulu arenguabi, kaubanduse ja laienemise küsimused? Idapartnerlused ja muu selline? Komisjonipoolne seisukoht pakkus, et vastavad volinikud (Andris Piebalgs, Stefan Fühle jne.) võiksid olla asepresidendi asetäitjateks neis küsimustes. Kuid sellisel juhul tekkiks küsimus - miks üldse siis veel sellised volinikud, kes kureerivad oma vastutusala teise voliniku asetäitjatena. Ka väideti, et laienemine ei olevat välispoliitika. No sisepoliitika ta ka ju olla ei saa enne liikmekssaamist. Nii, et sui generis... Nende ridade kirjapanemise ajal on teada, et Luxembourgis kogunevate ministrite lauale läheb plaan kehtestada 3 peasekretäri kohta. Areng kui selline on toimunud.
Vahemärkusena lisaksin, et interinstitutsionaalse vaidluse (võimuvõitluse) kõrval oli pisike mõõduvõtt ka parlamendi komiteede vahel, kus kaks Itaalia poliitikut - Gabriele Albertini ja Carlo Casini (vastavalt välis- ja põhiseaduskomisjoni juhid) omavahel mõõtu võtsid raportiõiguse osas ning see päädis noorema ja vilkama mehe võiduga.
Paraku oli see parlamendi kui terviku jaoks Pyrrhose võit, sest väliskomisjonil puudub kaasotsustuse õigus, mis põhiseaduskomiteel olemas on. Kuid ta ei saa seda kasutada, sest tal pole raportööri! Seepärast ongi Parlament nüüd menetlemas pakett ettepanekut, mis kõik soovid seoks võimaliku hääletusega juriidilises ja ennekõike eelarvekomitees. Stiilis: kui me neid asju korda ei saa, pole ka lootust edule viimaste hääletustes. Arvatavalt häirib selline lähenemine nii Komisjoni kui ka Nõukogu. Kostabki kriitikat, et parlament soovib ennast liiga "õhku täis ajada" ja tegevvõimu ning liikmesriikide pärusmaale minna.
Liikmesriikide diplomaadid, kes juba pikisilmi uut tööd ootavad, on muidugi mures. Nagu ka Komisjoni omad, kelle ametiühing püüab hea seista mahukate sotsiaalsete garantiide (ja võimalik, et ka mõne uue loomise) eest. Kuidas ja milliste reeglite järgi personali valima hakatakse, et tulemus oleks Ashtoni soovitud "I want the best and the brightest", pole hetkel üldse selge. Esinduste alluvuse, rahvusriikidest tulevate diplomaatide lojaalsuse (Euroopa ennekõike!) ja palju muid küsimusi jõutakse veel palju arutada. Samuti ka julgeolekuga tegelevate diplomaatide muret, et nende valdkonna tähtsus provisoorses struktuuris on liiga tagasihoidlik.
Kindlasti aitab see näide mõista, et Euroopa areneb. Aeglaselt, vaevaliselt ja visalt. Aga areneb. Ja kui varem oli ajakirjanike lemmikküsimus, et kas Herman van Rompuy on just niisugune president, kelle pärast suurtes pealinnades n.ö. liiklus kinni pannakse, siis 13. aprillil nägin oma silmaga, et Washingtonis tuumaterrorismi konverentsil seda ka tehti. Teine kuulus küsimus oli: kui USA riigisekretär tahab Euroopaga rääkida, siis kellele ta peab helistama? Tänaseks levib selline jutt: Hillary Clinton valib Cathy Ashtoni telefoninumbri. Vastuseks kõlab: "Helistasite Euroopa välispoliitika kõrgele esindajale. Meie tööpäev on kahjuks lõppenud. Ent kui soovite teada Prantsusmaa seisukohta, valige number 1. Kui soovite Saksamaa seisukohta, valige number 2, Hispaania, valige 3! Jne, jne..."
