Indrek Tarand: Euroopa Komisjon ja mehed versus naised
Üsna kaua aega tagasi kirjutasin Eesti avalikkuse informeerimiseks sellest, et reformierakondlik suur vangerdus ei pruugi tuua soovitud tulemusi, sest rikutakse kehtivaid mängureegleid.
Toona jälgis suurem osa avalikkust jahmunult „perfektset manöövrit“ ning tundis kohustust kaasa plaksutada. Eriti sotsiaaldemokraadid, kellele terendas lõpuks ometi võimalus hakata Reformierakonna tantsupartneriks lõputus ringmängus ministritoolide ümber.
Täna loeme isegi Eesti meediast uudiseid selle kohta, et Euroopa Komisjoni presidendiks kinnitatud Jean-Claude Juncker otsib pikisilmi liikmesriikide valitsustelt mõistmist – palun nimetage EK volinikukandidaatideks naisterahvaid! Ainuke, kes minu õpetussõnu õigesti mõistvat näib olevat, on praegune europarlamendi liige ja endine peaminister Andrus Ansip.
Esiteks luges ta välja, et volinikuks saamisel on oluline omada mandaati Euroopa Parlamendis ning paiskas kõhklematu manöövriga Kaja Kallase nimekirja liidrikohalt. Parteilise sisedemokraatia karikeerimise kõrgeima stiiliga. Teiseks on ta täna kinnitanud verbaalselt oma positiivset bilansipoolt mistahes naiskandidaadi ees.
Ajaleht European Voice toob ära tabeli juba valitsuste poolt esitatud volinikukandidaatidest, kellest ninamees ehk Juncker ka juba Euroopa Parlamendi heakskiidu on saanud. Neid on kokku 12 ning nende seas pole mitte ühtegi naist. Juncker ise lubas Strasbourgi plenaaril, et vähemalt Barroso komisjoniga tahaks ta sama tasakaalu hoida meeste ja naiste vahel. Seega peaksid aeglasemad EL liikmesriigid 9 juhtumil 16st jõudma naiskandidaadi esitamiseni. Kuid alati salvav briti ajakirjandus on juba osutanud, et nii pole õiglane, et varem formaalse esitluse teinud riigid saavad „mužiku esitada“ ning pehmemate väärtustega riikides lõigatakse meestel karjäärivariant sootuks maha. Isegi lootuses, et Poola, Rootsi ja Bulgaaria ning Belgia ja Taani esitavad suure tõenäosusega lõpuks siiski nominendiks naisterahva, näeme kirkalt Junckeri probleemi suurust. Puudu on vähemalt neli naist!
Viis aastat tagasi pidi Barroso (kelle juhiomadused on, muideks, Junckerist kordades kehvemad) helistama Põhjala ning väikeriikide pealinnadesse, et meelitada neid mitte esitama meesterahvast. Suurte riikidega ta „naljatleda“ ei söandanud. Kas ka Juncker läheb sama teed ning kui, siis just milliste riikide kallale? Pole pääsu – sest kui kvoot pole täidetud, siis ei saa isegi paadunumad EPP ja SD parlamendiliikmed sellist lahendust toetada, ammugi liberaalset ilmavaadet jutlustav ALDE. Kuhu langeb Junckeri kullipilk? Nagu lausutud – põhjamaistele ja väiksematele riikidele. Kreeka ja Hispaania macho-kultuuri pole nende niigi õrnas sisepoliitilises seisus mõtet rünnata. Itaalia, erinevalt traditsioonist, pakkus ju naiskandidaadi, kuid tema nn venesõbralikkuse pärast blokeerisid teda Venemaaga geograafiliselt lähemad riigid. Kas hakata norima suurtega? Suurbritannia ja Saksamaa on juba esitanud mehed, Hispaania ei kaalugi naiste esitamist, Prantsusmaal on kolme kandidaadi seas moepärast varuks üks naine… Sestap pöörabki Juncker pilgu nn uue ehk Ida-Euroopa poole. Eriti seepärast, et riigid nagu Eesti, kiirustasid oma ametipostide „garanteerimiseks“ ainukandidaatide nimetamisega ja lahkusid seeläbi euroopaliku konsensuspoliitika läbirääkimiste väljalt. Saab olema põnev nagu teatris või jalgpallistaadionil, kus ikka mõistatakse, kes näitlejaist või pallureist täna mängib…
Laskumata siinkohal üldse naiste ja meeste võrdsuse tagamise vajaduse filosoofiatesse (sest see oleks pikem ja keerulisem jutt ning ei mahuks ära), osutan vaid Eesti võimalikele tegevustele. Esiteks oleks aeg, et riigikogu tegeleks palju terasemalt volinikukandidaadi arutamisega. Mäletatavasti ei osalenud opositsioon kuigi mainimisväärselt kandidaadi küsitlemisel Toompeal. Miks, on mulle siiani arusaamatu. Ometigi oli isegi põhiseaduskomisjoni esimees Rait Maruste toetanud minu paari aasta eest esitatud protseduurilist algatust ning sotsiaaldemokraadid algatasid koguni vastava seaduseelnõu. Jah, viimane käesolevat protsessi veel ei mõjuta, aga tuleviku kujundamisel olnuks aegsasti tarvis oma tegevusi Paulo Rangeli raportiga harmoneerida, mistõttu Euroopa Presidendile olnuks tarvis esitada iga liikmesriigi poolt vähemalt kolmeliikmeline kandidaatide palett , mitte ainukandidaat. Viimane komme iseloomustas eriti just brežnevlikku demokraatiat…
Ning lõpetuseks: tegelikult ei pea me ennast eriti vahtu jooksma mõtiskelles, kes ühest või teisest riigist saab parteilise karjäärikõvera tulemusel ühe või teise portfelli Euroopa Komisjonis. Volinike arv on sedavõrd mõttetult suur, et kõigile midagi sisulist niikuinii ei jagu. Samuti on kõikevõitvalt suur EL Komisjoni bürokraatlik armee, mis hoiab lõppkokkuvõttes ära igasugused mainstreami vastu minevad uuendused. Kui neid ei algata just ideederikas volinik…
Meie ülesanne on mõelda EL juhtimismudeli täieliku uuendamise imperatiivist lähtuvalt. Sest nii, nagu ei aita meie naabruspoliitika uue olukorra mõtestamisele kaasa ei Kreeka ega Itaalia parteipoliitikud, niisamuti on enamike Euroopa kodanike jaoks vastuvõetamatud siiski ka endise Varssavi pakti nomenklatuursetel ametikohtadel lösutanud inimesed, tulgu nad siis Leedust, Slovakkiast, Eestist, Tšehhist või Horvaatiast. Ideid ja innovatsiooni on tarvis, mitte institutsionaalset kretinismi. Ning seda esimest, vaatamata üldlevinud arusaamale (naised olla alalhoidlikud ja uuenduste vastu), vajatakse juba praegu. Ning eriti Eestis otsekohe! Häid aparatšikuid ja teenekaid politrukke murranguaegadel ei oodata. Tehes Jean-Claude Junckerile meelepärase pakkumise, saame ilmselgelt rohkem mõjujõudu tema komisjonis kui jäärapäiselt oma koalitsioonilepingut täites. Viimane, muide, võib osutuda põhiseadust eiravaks legaalinstrumendiks.
P.S. Eesti Sotsiaaldemokraatliku Erakonna jaoks soovitan kiiresti nuputada, kes oleks nende volinikukandidaat. Ei maksa mõttelendu piirata sellega, et „peab olema olnud peaminister või minister (Sest Oettinger näiteks ei ole olnud). Samuti pole tarvis end piirata parteiliste silmaklappidega (et kui pole meie partei liige, siis ei saa kõne allagi tulla). Avatud mõtteviisiga erakond võib olla edukas isegi riigikogu valimistel.
P.P.S. Isiklike tähelepanekute põhjal arvan, et Andrus Ansipist saab vägagi tegev ja efektiivne Euroopa Parlamendi liige. Muidugi juhtumil, kui ta volinikuks ei saa. Tema potentsiaalsetest asendajatest (Paet, Gräzin) sama mõõduga tegijaid ei kasva paraku.
