Indrek Saar: 300 krooniga ei osta maja, 30000 krooniga ei võida valimisi
Ka teisi näiteid erakondade või siis poliitikutega seotud kahtlaste rahastamisskeemide kohta leiab viimastest aastatest küllaga.
Lisaks käivad eranditult kõigi valimistega kaasas spekulatsioonid, et erakondade tegelikud kampaaniakulud on oluliselt või isegi kordades suuremad ametlikult deklareeritud summadest. Üsna laialt on levinud arvamus, et erakonnad varjavad oma valimiskulutusi ja rahaallikaid. „Musta“ raha kasutamise kahtlused koos massiivsete reklaamikampaaniatega, mille käigus põletatakse arutult kümneid miljoneid kroone, tekitavad inimestes vastuseisu nii poliitika kui poliitikute vastu.
Eesti ühiskond peab muutuma avatumaks ja läbipaistvamaks. Seni kuni püsivad kahtlused erakondade rahastamise ja valmiskulutuste suhtes, pole ka loota, et inimeste usaldus erakondade ja riigikogu vastu tõuseks. Tunnistan, et erakondade rahaasjadele usaldusväärse kontrollija leidmine on olnud poliitikutele ülimalt keerukas probleem — seda teemat on veeretatud kui kuuma kartulit käest kätte. Ka ütlesid mitmed loodavasse järelvalvekomisjoni kutsutud pädevate institutsioonide esindajad sellele pakkumisele ühemõttelise ei.
Sotsiaaldemokraadid on olnud kogu aeg seisukohal, et selgust erakondade rahaasjadesse suudavad tuua vaid sõltumatud eksperdid, kelle kaasamine on just seaduseandja ülesanne. Just seepärast algatasime riigikogus otsuse eelnõu, mille eesmärgiks on tellida erakondade valimiskuludele sõltumatu hinnang.
Iga kodu ostmiseks laenu võtnud inimene teab, et pank tahab enne laenu andmist kinnisvara hindamisakti ehk teavet, kui palju korter või maja tegelikult väärt on. Kui avaliku elu tegelane ostab 100000 krooni eest mitmemiljonilise lukskorteri, siis saavad kõik aru, et tegu on kahtlase tehinguga ja puudujääv osa tasutakse muude teenetega. Reklaamikampaania maksumuse hindamiseks pole aga enamikul meist ei pädevust ega kogemust.
Piltlikult öeldes on sotsiaaldemokraatide eesmärgiks tellida sarnane nn hindamisakt, mis siis ütleb kui palju ühe või teise erakonna kampaania ka tegelikult maksma läks. Erapooletu audiitorhinnang oleks riigikogu erikomisjonile suureks toeks parteide rahaasjade kontrollimisel.
Sõltumatud eksperdid peaksid jälgima kogu valimiskampaaniat, nemad on suutelised hindama telereklaamide mahtu ja mõõtma ajalehtedes valimisreklaami pindu. Hindajate hulgas võiksid olla oma ala asjatundjad: reklaami-, üritusturunduse- ja meediaeksperdid ning audiitorid.
Audiitorite hinnangut valimiskulude suurusele tuleb seejärel võrrelda erakondade endi esitatud valimiskulude aruannetega. Sõltumatu hinnang ei asendaks komisjoni tööd, vaid hoopis aitaks komisjonil oma tööd ka tegelikult teha. Seni pole komisjonil ei võrdlusmaterjali ega ka võimalusi ja õigusi kulutustega sügavuti tegeleda, sest erakonnad panevad kirja vaid kampaanias kulunud summad. Asjal oleks kahtlemata ka ennetav mõju — osa rahastamisvigureid jääb siis tegemata.
Sõltumatu kontroll oleks ühtlasi üks hoob, mis aitaks taastada rahva usaldust erakondade vastu. Kui eksperthinnang ütleb, et deklareeritud ja tegelikud valimiskulud on vastavuses, usub seda ka avalikkus. Valimiskampaania rahastamine mitte ainult ei pea olema läbipaistev, vaid ta peab ka tunduma läbipaistev.
Ja kindlasti peaksid sõltumatu hinnangu saama juba need kulutused, mida erakonnad teevad õige pea algavas riigikogu valimiste kampaanias. Meie ettepaneku kritiseerijad on öelnud, et riigikogus läinud nädalal seadustatud järelevalvekomisjon lahendab ära kõik probleemid. Tegelikult ei lahenda.
Tuletan meelde, et ühe esimesena järelevalvekomisjoni kutsutud audiitorkogu keeldus põhjusel, et nad ei pea komisjoni sõltumatuks. Jäme ots selles komisjonis on ju jätkuvalt erakondade esindajate ehk siis kontrollitavate endi käes. Ka avalikkus ootab selget signaali, et erakondade rahaasjadel hoitaks tõepoolest sõltumatult silma peal.
Teise vastuväitena on kõlanud, et ekspertide palkamine on riigile liiga kulukas. Demokraatia ongi kulukas, kui me tahame, et ta ka tõhusalt toimiks. Demokraatia püsimise nimel tuleb igapäevaselt pingutusi ja kulutusi teha, sest ikka leidub neid, kes tahaksid endale kasvõi mõne seaduse osta. See läheb ühiskonnale kokkuvõttes palju kallimaks.
Inimesed peavad saama hinnata, kas mõne erakonna kampaania oli edukas tänu nutikusele või hoopis hämaratele tehingutele. Seadusandja ülesanne on tagada, et sobitegijad ei saaks ausate erakondade ees ebavõrdset eelist. Kui esimene sõltumatu eksperthinnang kampaaniale on antud, siis on lihtsam minna edasi ka diskussiooniga valimiskulutustele lae seadmisest. Senini on Reformierakond ja Keskerakond valimiskulude piiramise ettepaneku alati tagasi lükanud.
