Indrek Raudne: Vahtu täis koalitsioonileping
Õnneks on selle asjaga nüüd selgus majas. Kõik seni korraliku rakenduseta olnud sotside juhtivtegelased saavad mõnele ametikohale. Volikogu esimehe koht jääb neil saamata, kuid ilmselt muudetakse Katrin Saksale minev volikogu aseesimehe koht jälle palgaliseks ja üks personalimure on sotsidel jälle vähem.
Jüri Pihlile mõeldud kummalise nimega abilinnapea ametikoht paneb küll kulme kergitama, kuid kas see muutub Tallinna linnajuhtimise avatuse ja läbipaistvuse tagavaks salarelvaks või kujuneb see naljaametiks à la lüpsja-keevitaja, näitab juba lähitulevik. Linnaosavanema ametisse leiavad nad kindlasti ka mõne sobiva isiku, seda enam, et lindilõikamine ja linnaosaajalehe pildigaleriiga täitmine ühel õigel sotsil konti ei murra.
Aga äkki on õigus sotside endi ühel sõnakamal juhil Hannes Rummil, kelle arvates on võrdsete partneritega maailmavaatelise koalitsiooni asemel tegemist Keskerakonna ajutise töövõtulepinguga sotside teatud tegelastega? Või on hoopis sündinud maailmavaateline uus poliitiline ühisjõud, nagu laseb seda välja paista härra Savisaar?
Mingit aimu, milline võiks olla sotside ja keskerakonna ühine maailmavaade, peaks andma koalitsioonilepingu sisu.
Koalitsioonileping koosneb laias laastus kolme liiki punktidest. Esimene ja kõige mahukam kogus punktidest arendab, parendab ja edendab kõikvõimalike linna eluvaldkondi, vältides oma sõnastuses mistahes konkreetseid täpsustusi aja, viisi ja vahendite kohta. Pole hullu, sedalaadi sisutühi retooriline ballast on saatnud kahjuks kõiki erinevaid koalitsioonilepinguid Eestis läbi aegade. Reeglina ei vasta need punktid kunagi küsimustele, mida konkreetselt lubatakse, kuidas, millises mahus, mis viisil ja mille arvelt.
Teine osa koalitsioonilepingu punktidest laob päevavalgele virna ettepanekuid, mille teostamine pole üldse linna pädevuses, kuid mille sotsid ja kesikud kavatsevad üheskoos valitsusele ja riigikogule välja käia. Nende punktide ampluaa ulatub tselluloosireostuse koristamisest Tallinna lahes ja valimissüsteemi muutmisest kuni huumorirubriiki kuuluva ettepanekuni tuua riigikassa tulud sisuliselt üle linnakassasse.
Täiesti arusaamatuks jääb, mis mõte on taolisi ettepanekuid linna koalitsioonilepingusse kirja laduda. Pigem võiksid need äärmisel juhul kuuluda sotside ja Keskerakonna Riigikogu fraktsioonide koostööprotokolli, kui nende kahe erakonna koostööst Toompeal kunagi asja saab.
Kolmas ja kõige hirmutavam osa punktidest on need, mis enamasti sätestavad järgmisel neljal aastal kas täiesti ebareaalseid (Lasnamäe kiirtramm), antud majandusolukorras suisa kohatuid ja raiskavaid (uus linnavalitsuse palee ja linnatelevisioon) või lähiperspektiivis lihtsalt ilma igasuguse rahalise katteta ettepanekud (massiivne elamuehitus ja Tallinna Vee tagasiostmine).
Arvestades täna juba hästi prognoositavat linnakassa järgmise nelja aasta rahalist seisu, mõjuvad need lubadused sama kohatult kui Keskerakonna ja Reformierakonna võidu pakutud lubadused viimastel Riigikogu valimistel — küll viia Eesti viie rikkaima riigi hulka, küll tõsta keskmine palk hoobilt kahekordseks.
Kõige arusaamatumaks jääb, kas tegemist on lihtlabase küünilise populismiga või ei oska kumbki erakond raha lugeda. Tõsi, paari aasta eest oli IRL-il tükk tegemist ka sellega, et tuua oravad eesotsas Ansipiga tagasi maa peale. Sotsid aga ei saanud veel selle aasta alguses valitsuses olles aru, et eelarve ei võimalda enam pensione suurendada.
Igal juhul ei ole koalitsioonilepingust võimalik midagi välja lugeda selle kohta, milline valdkond paratamatu kulude kärpimise juures järgneval kahel aastal selleks prioriteediks seatakse, mille rahastamist üritatakse kõige rohkem säilitada või isegi maailmavaatest tulenevalt kasvatada. Seega ei ole maailmavaadet traditsioonilises tähenduses võimalik koalitsioonilepingus isegi luubiga tuvastada.
