Indrek Einberg: Kas hakata raamatuid põletama?

Ärksad hiidlased on imerohu kokku keetnud. Toob kergendust 99 häda puhul ja kui piisavalt juua, siis võtab ka janu — väidab folkloor. Mine odratolguseid tea. Kuid tõesti, meel on vahel hirmunud. Ka tuttavad kaebavad, et äng ja ahastus kimbutamas. Hiiumaa on kaugel, kaamos siinsamas ja kui uskuda meie meelearste-psühholooge, siis abi vajame tõesti. Stressis ja ängis nagu oleme. Küllap siis jah. Kes aitab? Eks ise. Raamatutest juhatust lugedes.

Tallinna suuremad kirjastused ütlesid, et eneseabi raamatuid antakse lausa seeriatena välja. Need raamatud müüvad hästi või väga hästi. Erinevaid nimetusi sai kokku umbes 12 kilo. Päris juhuslikult, selle virna pealmisest alustades, sain pihku mürkroheliste kaantega raamatu, mis andiski kurbuse ja viltuminekute kohta õige seletuse. Enamik meist olevat enese eba(ala)teadvuse silmis suured kurjategijad. Arvatavasti süüdistan ennast selles, et vanemad muudkui tülitsesid, kuni tüdinesid ja hakkasid eraldi tülitsema. Ka väiksema venna voodimärgamised on minu hingel, sest kes see teine, kui ise rääkisin Jõuluvanale ära, et vennas kummipuu peale pissil käib.

Teine raamat kinnitab, et voodi on vales kohas, naaber oli eelmises elus rotveiler ning kontrolligu ma kas eelmisel nädala kingitud asalea pole näiteks solvunud. See raamat kähku käest ning meelest. Järgmine! Selle autor väärib märkimist — Fromm. Selgub, et pruut kipub oma hoolitsusega mu elunatukest sellepärast sootuks ära näpistama, et võimetuna armastama, püüab ta seda närvilise kamandamise ja sekkumisega korvata. Edasi! Nüüd selgub, et olen muutumas aneemiliseks hingesõltlaseks. See on teise ärakasutamine. Mis siis, et pruut tahab teisega magada. Minu väärtust ei kahanda see mitte tolligi. Põrgusse.

Veel üks väike ja tünnakas raamat. Kaanelt saab lugeda, et ameerikas on seda juba 12 miljonit müüdud. Lohutav teada, et ka Ameerikas on 12 miljonit lootusrikast lollpead. Ameerika vaesekesi kehutatakse silmas pidama, et hoolimine ja huvi tundmine on vajalikud asjad, kuid tegelikult tuleb ikka enesele keskenduda. Samas ka soovitus, et tähtsad asjad peab kasvõi ülesse kirjutama ning seinale riputama. Meenuvad mitmedki köögilinikud tikitud tekstiga: “Igavuse tundmine on märk südame vaesusest.” Seni arvasin, et kes sellises köögis suudab süüa, on prussakas.

Veel mõned raamatud, kuni lõpuks jääb pihku 2 veenvamat. Stanton Peele`i pika nimega raamat, kus väidetakse, et enamik Lääne psühholooge varjab sõnaga “armastus” sotsiaalset ja individuaalset patoloogiat. Armastan teisi, siis olen sotsiaalselt tõbine; armastan ennast, siis individuaalselt. Teine on kellegi inglise keeles kirjutava, kuid idamaise nimega mehe teos, kes kinnitab, et armastuse puudumine viib Läänemaises kontekstis nn. naeratava apaatiani. No ja mida siis siin kaamose kaisus peale hakata? Olla subtiilne, teisega samastuv ja vahest paganama õnnetu, või rahulolev ja vankumatu ja neetult igav… või hakata ikkagi raamatuid põletama?