Imre Sooäär: Kuidas saab keegi otsustada, et teie siiras tunne on hälve ja teie armastus on haige, et te koos pole pere?

 (582)
Reformierakonna õhtusöök restoranis Senso
Foto: Ilmar Saabas

Delfi avaldab täismahus Reformierakonna liikme Imre Sooääre kõne kooseluseaduse teiselt lugemiselt.

Ma mõtlesin, et ma ei võta sõna, aga pärast eelkõnelejat ma pean. Hea juhataja! Auväärt rahvaesindajad! Keskajal arvati, et vasakukäelisus on üks nõidade tunnusmärkidest, ning nende elu võis lõppeda tuleriidal. Veel nõukogude ajal peeti seda hälbeks ja õpetati lapsi ümber parema käega kirjutama.

Kas te kujutate tänapäeval ette, et vasaku käega kirjutamist saaks referendumile panna? Ma olen märganud, et üks tippsportlane meie hulgas annab ka oma allkirju vasaku käega. Las ta annab, meil on vaba maa ja vabad mehed. Luban, et kui keegi tahab siin saalis vasakukäeliste õigusi piirama hakata, siis olen mina esimene mees barrikaadidel oma kolleegide kaitseks väljas.

Kui mind tosin aastat tagasi Riigikogusse valiti, ei osanud mina unes ka aimata, et siin samas Kalevipoja kalmul võib kunagi ka mu enda eluküünal kustuda. See oli peale seda, kui Päevalehes kirjutati, et ma olen Riigikogus kooseluseaduse algataja ja üks vedajaid.

Oli ilus päikeseline hommik. Jalutasin Toompealt alla Vabaduse platsile, kus minu juurde astus vanem meesterahvas. Ta vaatas mulle oma süngete silmadega otsa ja lubas mind sealsamas mättasse lüüa, kui ma selle eelnõuga edasi tegutsen. Jah, te kuulsite õigesti.

Ta oli ühe kurikuulsa sihtasutuse lehelt mu kohta lugenud, väitis, et on juba nõukaajal piidreid mättasse löönud ja ei karda midagi. Olin sõnatu. See polnud esimene tapmisähvardus, mille ma olin saanud, aga kindlasti kõige vahetum.

Seotud lood:

Esimese tapmisähvarduse sain juba koolipõlves, kui mu klassivend ütles mulle: "Kuradi pede, ma tapan su raisa ära!" Ma polnud talle midagi kurja teinud, näpuotsagagi puudutanud, ta polnud üldse minu maitse. Minu armastus oli kooli kõige ilusam tüdruk, medalilootus. Ma lihtsalt olin teistsugune, suhtlesin endast vanematega, muusikaringkondadega, tegin bändi, ei käinud nurga taga klassivendadega koni tõmbamas.

Mul olid teised huvid, kes kuulab muusikat, see mõistab. Ta tuli natuke mulle kallale, mitte natukene, vaid jõuga, sest teised ässitasid. Nad tahtsid gladiaatorite võitlust näha. Mulle ei meeldi kakelda, usun head sõna ja selle jõudu. Ta polnud just kõige teravam pliiats ka meie klassis, aga rusikarammu jagus. Kaks esimest raundi kaotasin.

Õnneks oli mu ema kehalise kasvatuse õpetaja, kellelt olin tugeva füüsise pärinud. Ja nüüd parafraseerides Mihkel Rauda, kui ma peale kolmandat jõulist kambakat olin pedevihkaja vaeseomaks peksnud, siis keegi mind enam ei puutunud. Tekkis respekt.

Olelusvõitlus issanda loomaaias on karm. Küll aga sain kogeda, kuidas ühe sõimusõnaga teisi alla surutakse. Ilmar Raagi film "Klass" on vaid pinnavirvendus sellest, mis tegelikult koolides toimub. Kõige rõvedamad episoodid ei jõua kunagi kinolinale. Ma olen neid ise näinud.

Selle kõige taga pole midagi muud kui hirm ja vihkamine sügaval meie ühiskonna hingesoppides. Vihkamine nende vastu, kes on lihtsalt meist erinevad, olgu nad siis peded, neegrid või murjamid, nagu keegi Andrus Mirka Riigikogu liikmetele eile öösel kirjutas.

Kust see vimm küll tuleb? Kes seda õhutab ja kes rahastab? Kellele on Eesti riigi lõhenemine kasulik? Mõelgem sellele. Eile rääkis sõber, kuidas üks traditsiooniline pereisa oli hiljuti oma teismelise poja kodutalu õues läbi peksnud, sest ta avastas poja telefonist armusuhte oma klassivennaga. Poiss põgenes kodust ja nüüd on sugulaste küünis varjul, mõtleb enesetapule. Kas ka tema isa luges seda SAPTKi vihikut, mis on sisuliselt homovaenamise õpik? Kui palju noormehi peab veel vabasurma minema, sest nad lihtsalt ei suuda rohkem taluda?

Eesti pole pime. Kõik on märganud, kui palju emotsioone ja hirme on see eelnõu meie rahva hingesoppidest pinnale toonud. Mida tavakodanikud ei tea, on see, et osa Eesti inimesi on iga päev on elus pidanud hirmu ja pilkamise all elama, lasteaias, koolis, töökohas.

Lugege näitleja Risto Kübara lugu, kuidas on elada homofoobses vabariigis nimega Eesti. Riigikogu postkastidesse jõudis eile haakristi ja Varro tekstiga sõnum. Kuhu me teel oleme? Kas see, mis rullus pühapäeval lahti Riigikogu ees, teeb meie riiki tugevamaks ja ühtsemaks? Inimesed on viidud paanikasse, kutsutakse ühiselt laulma "Ema südant", sest varsti keelatavat ka see laul ära. Mis uskumatult jabur jutt, hirmujutt see on?

Head eelnõu vastased, lugege palun eelnõu teksti! Selle seaduse ükski paragrahv ei muuda perekonna definitsiooni, ei sunni midagi peale, ei seadusta homoabielu, ei luba perevälist lapsendamist ega võimalda kooselupartneritel altari ette astuda. Need kõik on valed.

Miks võtab üks kristlane endale õiguse panna kätt ette teiste inimeste õnnele? Kuidas saab keegi otsustada, et teie siiras tunne on hälve ja teie armastus on haige, te koos pole pere. Miks see meid hirmutab, et kellelgi on teistsugused ideaalid ja teistmoodi peremudelid? See, kuidas nemad oma elu elavad, ei puuduta ju meid.

Ka mulle ei meeldi habemega naine, kohe üldse ei meeldi, pole minu maitse, aga ma ei mõista teda sellepärast ka hukka. Ma ei arva, et ta nägu tuleks laste ees kinni katta ja mingi lõbus lauluvõistlus kukub ühe diiva pärast kokku. Las ta laulab oma laule.

Ka mulle ei meeldi homoparaadid Tallinna vanalinnas, sest need ei sidustu meie kultuuriruumiga, nad on osa suurlinnade anonüümsest võlust, jah, aga meil annab see vastupidise efekti. Aga ma saan ka aru nende valust, kes korraldavad neid, sest nende süda karjub appi, sest siinsamas lossi ees soovitab väikemees osadel Eestist ära minna, sest nad on homod, mitte inimesed.

Mulle ei tee muret mitte see noormees, kelle maailmapilt pole veel välja kujunenud, vaid need, kes tema maailmapilti kujundavad. Kas need ongi meie ideaalid, traditsioonilised Eesti pered, kus sellist suhtumist õpetatakse?

Kõik ei saa ja osa ei taha abielluda. Täna on erisooliste kooselupartnerite õigused samuti kaitsmata. Eelnõu pakub elementaarset õiguskaitset, sest ühised kohustused ja vastutus tekib juba esimesel kooselupäeval, abielluda võib kunagi hiljem. Erakondadeülesest arutelust selgus, et just sooneutraalse kooselu tee on praegu Eestile mõistlik valik. Miks seda keelata?

Poliitikas peab keegi võtma vastutuse. Jah, ma võtan vastutuse, et ma olen julgenud seda mädapaiset puudutada, nagu tänane Eesti Ekspress kirjutab. Aga ma olen teinud seda siiras usus, et iga mädapaise tekitab ükskord veremürgituse, kui teda ei ravita ja ta järjest suuremaks paisub. Ja kui ma selle eest kuuli saan, siis võtan selle auga vastu, seistes Eesti Vabariigi põhiseaduse eest ja kõigi inimeste kaitsel.

Sügav kummardus kolleegidele siin, kes on oma sisemisi hirme ületades eelnõu toetama tulnud! Keegi ei tea täpselt lõpptulemust, sest kolm erakonda on jätnud otsustamise vabaks, aga nii ongi parem. Ma usun siiralt, et see on vajalik samm sallivama ja kaasavama ühiskonna poole.

Me oleme valiku ees, kas me kõnnime avaliku arvamuse kannul või juhime seda arvamust. Kui seadusandja ei tõuse kõrgemale ja meil pole otsustaval hetkel piisavalt julgust, et ühiskonna murepunktidest edasi viia, siis meil pole seda riiki.

Head rahvaesindajad! Ma ei tea, kumma käega Kalevipoeg mõõka hoidis, aga ma usun, et ükskord algab aega, mil kõigil inimestel on siin riigis turvaline olla, olgu nad siis punapäised või vasakukäelised, kulupead või kräsupead, kõik Eesti mehed ja naised, üks teisega koos, andkem neile see võimalus! Nad on kõik üks Eesti pere. Aitäh!