Imre Kaas: Poliitiline otsustusvõimetus 20 aastat tagasi - kas oleme vahepeal õppinud?

 (27)
Mis? Kus? Millal?
Imre KaasFoto: Marion Pettai

20 aastat tagasi istus Toompeal valitsusjuhi toolil Mart Laar. See oli Laari jaoks raske aasta, sest Läänemaa vabatahtlike jäägerkompanii mehed blokeerisid end Pullapääle ning nõudsid võimuvahetust kaitsejõudude peastaabis. Ei puudunud palju sellest, et Eesti mehed oleks omavahel sõdima asunud.

Kui intervjueerisin raamatu „Jäägrimässu anatoomia" tarvis tollaseid kaitseväe juhte ja kaitseväelasi, selgus minu jaoks üllatuslikult, et käsk Pullapää rünnakuks oli antud ja kõik ettevalmistused tehtud. Luure oli pannud paika Pullapää ründamise suunad, teada olid jäägrite tugipunktid ning seegi, et väravas seisnud kiirlaskekahur oli tegelikult rekvisiit.

Jägala linnakus asunud Kalevi ja Kuperjanovi pataljoni võitlejad istusid autodel ja ootasid väljasõitu. Automootorid töötasid, relvad olid laetud, motiveerivad kõned olid peetud. Ja neil kõige ärevamatel hetkedel oli Mart Laar hoopis Inglismaal puhkusel. Valitsuskaaslase kaitseminister Hain Rebase sõnul ei katkestanud Laar vaatamata korduvatele palvetele oma puhkust, kuigi nii on ta püüdnud oma hilisemates sõnavõttudes väita.

Seotud lood:

Olukord, millesse Laar sattus, ei olnud pelgalt kriis kaitsejõududes, vaid Eesti poliitikas üldisemalt. See oli esimene kondiproov valitsuse ühtsusele ja ühiskondliku mõtlemise proovikivi. Üleval oli küsimus - kes peaksid poliitikat kujundama ja kuidas?

Meenutagem, et õiguslikku järjepidevust pooldanud jäägrid olid sunnitud leppima variandiga, kus põhiseadus valmis assamblee vormis ja kõiki mõtteviise kaasates, mitte ei võetud üle 1938. aastal kehtinud põhiseadust. See oli jäägrite jaoks valus kaotus ja tekitas pingeid, mis lõpuks eskaleerusid olukorraga, kus avaldati usaldamatust kõigile peale iseendi.

1992. aasta riigikogu valimiste järgset valitsust juhtinud Mart Laar oli jäägripataljoni liidri Asso Kommeriga tuttav. Neil oli ühine minevik Eesti muinsuskaitseliikumises. See ilmselt süstis Kommerisse lootust, et tema juhitud üksusele kehtivad privileegid ja mitmetele veriselt lõppenud aktsioonidele vaadatakse läbi sõrmede. Laari peeti sõbraks.

Ja olekski olnud mõeldamatu, et seni eksisteerinud sõbrasuhetele oleks ametlikul tasandil pidurit tõmmanud pelgalt sellel põhjusel, et ühest osapoolest sai ajaloo mänguilu nautiv peaminister. Teisalt oli ühe hea tervisega demokraatia jaoks ka 20 aastat tagasi mõeldamatu, et relvastatud üksus, mille juhtkonnast 75 protsenti on kriminaalkorras karistatud isikud, harrastab otsesidet peaministriga.

Laari valitsuse siseminister Lagle Parek tunnistas mulle antud intervjuus, et peab oma 20 aasta taguseks suurimaks veaks just otsustusvõimetust, teravate probleemide lahendamise edasinihutamist ja reaalsuse ignoreerimist. Valitses seletamatu usk valitsuse võimekusse ja pikalt kestvatesse kiiduavaldustesse. Rahvas seisis aplausiks püsti osaliselt ja see hirmutas.

Parek leidis alles ametist tagasi astudes, et kuivõrd jäägritele polnud keegi andnud rohelist tuld omalaadse õiguse kehtestamiseks, tulnuks nende tegevusele pidurit tõmmata juba 1992. aasta sügisel, kui ühe Läänemaa baari juures tulistati läbi venelasest katusepakkujate jalad. Sel korral ei lõppenud lugu laipadega (need tulid pisut hiljem), kuid säärase omakohtu kehtestamine pidanuks alarmeerima ka jäägrite õiglusesse uskujaid.

1993. aastal uurimisbürood juhtinud Ain Seppik tunnistas, et politsei usaldus oli madal ning rahvas eelistas oma muredega pöörduda „alternatiivsete võimaluste" leidmiseks jäägrite ja kaitseliitlaste poole. Sealt algasid probleemid, sest kui puudub usk seaduse jõudu, mureneb ühiskond välgukiirusel.

Teisalt ei ole kellelgi õigust omakohtuks, sest see võib varem või hiljem lõppeda saatusliku vea või eksitusega, mida pole võimalik tagasi pöörata. Ajalugu näitas, et kui alguses kõrvaldasid jäägrid tõesti kuritegeliku taustaga ja valdavalt Permi-grupeeringuga seotud vene „ärimehi", siis 1993. suvel võeti kinni isikuid, kes olid lihtsalt kellelegi võlgu jäänud. Aga võib-olla ei olnud nad isegi võlgu jäänud, vaid jäid lihtsalt kellelegi ette.

Oma roll tollaste hinnangute kujundamisel oli meedial - nii tekkis jäägrite kohale valdavalt positiivne kuvand. Tänagi teatakse jäägreid kui mehi, kes hoidsid ära 1990ndate kuritegevuse plahvatusliku tõusu, näidates koha kätte vene pättidele. Kuid see on medali üks külg.

Inimlikult tekib küsimus, kas jäägrid viisid läbi ikka õiglase kohtupidamise - tehes ilmeksimatult selgeks, milline „kuritegu" on väärt peksu, milline hirmutamiseks metsaviimist ja milline hoopis surma? Milline oli see „troika", mis võttis endale sõjaaja õigused ja tappis Eestimaa metsades vähemalt viis meest? Mõned nimed ja situatsioonid suutsin „Jäägrimässu anatoomias" siiski lahti kirjutada ja minu jaoks oli üllatuslik, millist tihedat koostööd tegid jäägrid ja Linnuvabriku-grupeeringusse kuulunud eestlasest allilmaliidrid.

Nüüd, 20 aastat hiljem, on raske hinnata jäägrite tegelikku mõju tollasele ajastule. Politseinikud usuvad, et nende tegutsemine tekitas probleeme juurde. Jäägrid ise ütlevad, et nad olid ainus jõud, kellele eestlasest ärimehed võisid enda kaitseks loota ja mõnigi tänane Äripäeva TOP-i kuuluv härrasmees võib tänutäheks suruda just jäägrite kätt.

Nüüd pealkirja juurde. Kui kollakat tooni meedias ilmub pealkiri küsilausena, on vastus üldjuhul „ei". Poliitiline suutmatus tähendabki otsustusvõimetust. See oli probleemiks 20 aastat tagasi ja on ka täna. See on tuima eestlaslikkuse sündroom, kus toimuvat vahitakse klaasistunult ning kannatatakse vaikides.

Hiljuti teatas politsei läbi meedia, et nad on Lõuna-Eestis kinni pidanud väljapressijate ehk katusepakkujate kamba. Mitte midagi pole muutunud. Sama on poliitilise vastutuse tunnetamisega - hirm toitja- ja võimukaotuse ees on suurem kui eneseaustus. Reaalsuse ignoreerimine ja usk iseenda põhimõtete õigsusesse võib parimal juhul lõppeda valimiskaotusega, kuid halvimal juhul tiritakse allakäigule terved riigi eksisteerimise jaoks vajalikud valdkonnad. Mille nimel?

Imre Kaasilt ilmus raamat „Jäägrimässu anatoomia", mis pajatab 20 aasta tagusest kriisist Eesti kaitseväes ja poliitikas.