Ilvi Jõe-Cannon: President Ilves ei mõju moraalse autoriteedi rollis usutavalt

 (140)
Ilvi Jõe-Cannon: President Ilves ei mõju moraalse autoriteedi rollis usutavalt
Foto: Ilmar Saabas

President Ilves ei sobi moraalseks autoriteediks skandaalide, korporatiivsuse ja korrumpeerunud poliitikutega seostatavuse tõttu.

Lugesin president Ilvese uusaastapöördumist, aga ei leidnud sealt vihjet tõekspidamisele, et vabadust ei saa olla ilma vastutuseta, kuigi, arvestades meie poliitikute hiljutisi tegusid, oleks president pidanud poliitikute puhul rõhutama just vastutustunde tähtsust.

Nagu parlamentaarses süsteemis üldiselt, nii ka meil, on presidendile jäetud moraalse autoriteedi roll. Paraku on president Ilves selles valdkonnas nõrk ja seda tänu skandaalidele, tema seotusele korrumpeerunud poliitikaga, korporatiivsusele ja kuuluvusele Eesti Üliõpilste Seltsi (EÜS). Ei ole liialdus väita, et tema poliitiline karjäär sõltub koostööst nendega.

Ilmseks sai koostöö reformiga enne Eesti liitumist Euroopa Liiduga, kui Toomas Hendrik Ilves toetas Siim Kallase kandidatuuri volinikuna Euroopa Komisjoni. Ilves oli sotsiaaldemokraatide presidendikandidaat 2006. aastal ning peaminister Andrus Ansip esitas tema nime ka Reformierakonna kandidaatide kolmiku hulgas. Reformierakond jäi Ilvesega rahule ja 2010. aasta jaanuaris avaldas peaminister Ansip soovi, et Ilves jätkaks presidendina ka järgmisel perioodil. EÜSiga liitus Ilves alles 1995. aastal. See oli läbimõeldud samm, sest sellesse organisatsiooni kuulub suur hulk mõjukaid Eesti poliitikuid ning EÜSi rolli Ilvese Eestis tehtud poliitilises karjääris on võimatu alahinnata.

Seotud lood:

Ilves tegi nii oma kõnes kui ka intervjuus rahvale etteheiteid. Kuid rahval on etteheiteid ka presidendile. Peaks olema raske omada moraalset autoriteeti, kui sõbrustad Siim Kallasega, keda teatavasti süüdistati üle 10 miljoni USA dollari varguses, punaminevikuga Andrus Ansipiga või KGB kahtlusega Toomas Sildamiga. Nende puudlil ei saa olla moraalset autoriteeti ja selline tegelane ei mõju usutavalt, kui ta kutsub poliitikuid vastutusele.

Ilvese presidendiameti ajal on korruptsioonisüüdistusi tekkinud seoses tema ööbimisega omaenda abikaasa talus maksumaksja raha eest või abikaasa Evelini väidetava võlgnevusega ehitusfirmale. Ilveste korruptsioonijuhtumeid on märganud ka eestlaste sõber Paul Goble. Kui Goble oli viimati Eestis, ütles ta siinkirjutajale, et tal on kiusatus kirjutada raamat pealkirjaga „Kaks sõiduteed Eestis“: üks nendest on riigi uhkeim sõidutee, mis viib Ärma tallu ja teine on asfalteerimata, auke täis sõidutee president Rüütli suvilasse Saaremaal.

Kirjutasin selle teksti, elamislubade skandaalist vapustatuna. Murelikuks teeb see, et ka mitmed varasemad juhtumid – olgu need riskantsed käitumised, riigikassast raha riisumised, ebakompetentsed ametiasjade ajamised või omavolilised teod – ei ole presidendi kriitikat või tagasiastumisnõuet pälvinud. See, et 147 vene ärimeest - mõned nendest kahtlase taustaga isikud - said elamisloa Eestis ühe erakonna liikmete abiga, pole ainult skandaal vaid ka potentsiaalne oht Eesti suveräänsusele. Me ei tea ju, kui mitmed sajad ärimehed on teispool piiri, raha käes, valmis „investeerima“ Eestisse.

Kui neid poliitikuid, kes abistasid idapiiri tagant ärimehi või jätsid kõnealuse juhtumi tähelepanuta oma ametialase lohakuse tõttu, ei võeta vastutusele, vaid presidentki piirdub ainult kaudse sõrmevibutusega ning see tegevus jätkub, on vaid aja küsimus, millal needsamad elamislubadega ärimehed hakkavad meie riigis seadusi kirjutama.