Ilvi Jõe-Cannon: Miks Savisaare ümber on kõma, Sildami või Krossi ümber mitte?

 (140)
Ilvi Jõe-Cannon: Miks Savisaare ümber on kõma, Sildami või Krossi ümber mitte?
Foto: erakogu

Eesti Päevalehes avaldati 10. detsembril 2009 The Economist’i ajakirjaniku Edward Lucase artikkel, mille pealkiri oli „Uus Eesti lugu: heade uudisteta?“ Tõepoolest — ei ole meil olnud häid uudiseid.

Oma majanduse suurusega oleme tagasi 2005.-2006. aastas. Ainult võlakoorem on oluliselt suurem, täheldas Indrek Neivelt möödunud aasta sügisel. Ebavõrdsus süveneb, eriti soolises palgalõhes, mis on suurim Euroopa Liidus. Isegi euro saabumist uue aasta algul tervitati maailma meedias euroala kriisi kontekstis ja ennustati finantskriisi jätkumist.

Miks see nii on? Meie riigis kehtib neoliberaalse poliitika tagajärjel plutokraatia ja kui me seda poliitikat ei muuda, ei ole Eestist mõnda aega häid uudiseid oodata.

Nõustun Hans H. Luige arvamusega, et meie väikeses riigis on eri valdkondades kujunenud oma eliit, kes kiilub end tippu kinni, kogudes majandusharud enda kontrolli alla, ega taha uusi tulijaid ligi lasta. See ongi plutokraatia. Üks selline valdkond on poliitika. Plutokraatia poliitikas tõkestab aga demokraatliku riigi omapära, poliitilise opositsiooni, tekkimist.

Käes on riigikogu valimiskampaania. Selle avalöögina süüdistas võimukoalitsioon enne jõule Edgar Savisaart selles, et ta on oma poliitika toetuseks üritanud Venemaalt raha saada. Nõuti kapo informatsiooni avalikustamist. Nii tõmmatigi riiklik eriteenistus poliitikasse (seaduspärases riigis nimetataks seda võimu kuritarvitamiseks): kapo avalikustas 21. detsembril dokumendi, mille kohaselt „Venemaa Raudtee president Vladimir Jakunin lubas Keskerakonna esimehele ja Tallinna linnapeale Edgar Savisaarele ja Tallinna abilinnapeale Deniss Boroditšile, et Keskerakond saab parlamendivalimisteks 1,5 miljonit eurot toetust“ (Postimees, 21.12.10)

Seejärel läks asi segasemaks. Lendasid sõnad „riigireetur“, „mõjuagent“, „kriminaalmenetlus“, asutati „tõekomisjon“ jne.

Nii peaminister, kui ka president pidasid loenguid eetikast ja demokraatiast, kuigi mõlemal on luukered kapis ja nad kaitsevad plutokraatlikku korda.

Ei saa väita, et pooldan või kaitsen löögi alla pandud erakonda. Olen erapooletu demokraat. Politoloogina sündmusi jälgides on mul lihtsalt küsimusi tekkinud.

Miks on Keskerakonna ümber paisunud meedias meeletu kõma, aga näiteks 2010. aasta kevadel avaldatud teave Toomas Sildami seotusest KGB-ga ei tekitanud samalaadset arutelu? Tegemist ei ole ju tavainimesega. Toomas Sildam on Eesti presidendi avalike suhete nõunik, mis tähendab seda, et tal on ligipääs riigi saladustele. Väidetavalt ei ole KGB’l aga „endisi“.

Pöördumine selles küsimuses Maalehe ajakirjaniku Peeter Ernitsa poole tõi vastuse: „Eesti ühiskond on sedavõrd paksu nahaga, et ei imesta kahjuks enam millegi üle.“

See ilmselt ongi nii, sest riigikogu liikme Jaanus Rahumäe skandaal seoses varjatud vara ja avaldamata rahaallikatega ei takista teda riigikokku kandideerimast. Ainuke hoiatus on olnud, et Rahumägi ei juhi enam riigisaladustele ligi pääsevat nn kapo komisjoni, kui ta peaks valituks osutuma.

Vaid mõned päevad tagasi saime kuulda, et Eerik-Niiles Kross kandideerib riigikokku roheliste ridades. Krossi kahtlast tausta arvestades on selge, et ollaksegi veendunud — miski ei pane eesti ühiskonda imestama. Ta kavatseb võita ja isegi siseministri kohale saada.

Kuna skandaalid, mis ei ole seotud Keskerakonnaga, ei tekita meedias lärmi, siis tuleb järeldada, et Edgar Savisaare vastane rünnak meedias on osa valimiskampaaniast. Eriti kui arvestada sellega, et olulised süüdistused ei ole tuvastatud ja riigipea selgitused ei ole veenvad.

Konstruktiivne tegevus ei nõua ainult probleemide ja puuduste esitamist, vaid ka ettepanekuid lahenduseks. Kuidas meie ühiskond saaks areneda plutokraatiast demokraatia suunas, see on keeruline lugu.