Ottawa Rotary klubi algatas 2009. aastal koostöös Tallinna Rotary klubiga Eesti lasterikaste (ja samas ka pahatihti majandusraskustes) perede abistamise projekti. Nimetatud algatuse elluviimiseks moodustatud komitee eesistujana soovitasin klubil keskenduda Valgamaale. Nii külastasimegi sel suvel kahe päeva jooksul kahtteist peret maakonna kuues vallas.
Valgamaal sattusime tunnistajateks vaesusele, mille üle mul eestlasena on häbi. Kohtasime mitut peret, kes elavad sõna otseses mõttes ebasanitaarsetes oludes: neil polnud isegi oma kaevu, rääkimata veevärgist majas sees. Külastasime ka kokkuvarisemisohus majas elavat kuuelapselist perekonda, kel samuti puudus oma puhta joogivee allikas.
Rääkisin Tallinnas ühele tuttavale Valgamaal nähtust ja kogetust, mille peale see lausus: „Tõepoolest, tõsi see on, et meil on kaks Eestit.“ Ta viitas sellega 2001. aasta aprillis Eesti sotsioloogide poolt avaldatud analüüsile „Kaks Eestit“. Mäletatavsti kirjeldati selles Eesti jõukate ja puudust kannatajate elatustaseme drastilist vahet.
Tänaseks on elukvaliteet riigis üldiselt paranenud, aga seda siiski puhta südametunnistusega öelda ei saa, et sotsiaalsele ja elatustaseme ebavõrdsusele oleks pööratud piisavat tähelepanu. Sellest räägib ka viimane „Inimarengu aruanne 2008“, milles märgitakse: ”Eestis esineb endiselt märkimisväärset ebavõrdsust meeste ja naiste, Eesti eri piirkondade, emakeele, sissetuleku ja hariduse lõikes.”
Taolise olukorra põhjust tuleb otsida meie majandus- ja maksupoliitikast, teisisõnu – riigi seadusandlusest. Euroopa Liidu riikide hulgas on Eesti sotsiaalkaitse kulutuste osakaalu näitaja eelviimane, eespool ainult Lätist. Seega jääme oluliselt maha Euroopa Liidu keskmisest. Vaatamata poliitikute poolt ülistatud masu-eelsele Eesti majanduskasvule nendib „Inimarengu aruanne 2008“, et Eestis majanduskasv ei ole toonud kaasa sotsiaalse kaitse osatähtsuse kasvu SKP-s, vaid isegi selle mõningat langust.
Mitmekümne miljonilise elanikkonnaga riigid võibolla saavad endale aegajalt lubada negatiivset iivet. Aga kas ka väike Eesti? Elatustaseme tõusuga riigis võib kaasneda madal sündivus. Euroopa riigid on selle nähtuse parim näide. Juhiksin tähelepanu aga ka sellele, et päris viimased andmed näitavad iibe positiivses suunas liikumist mõneski vanas liikmesriigis. Viimane trend näib tihedalt seotud olevat laste heaolule pööratava tähelepanuga.
Antud olukorras tekkis mul konkreetne küsimus Eesti maksumaksjana ja kodanikuna, kuidas on võimalik, et meie lapsed, kes on ju riigi ja rahva tulevik, elavad oludes, mida pigem kujutaks ette ekvaatorist lõuna pool asuval arengumaal kui ühes Põhja-Euroopa riigis. See omakorda viis mõttele tutvuda lähemalt sellega, kuidas jagatakse hüvesid riigiseaduse järgi.
Seadust uurides sain teada midagi uut. Nimelt, et § 81 järgi on presidendi abikaasal õigus presidendi ametivolituste ajal: 1) saada oma käsutusse sekretär, kes on Vabariigi presidendi kantselei teenistuja; 2) kasutada riigi kulul ametiautot ning selle korrashoiu ja kasutamisega seotud teenuseid; 3) saada esinduskulude katteks igakuist esindustasu, mille suurus on 30 protsenti presidendi ametipalgast; 4) saada käesoleva seaduse §-s 6 nimetatud korras hüvitist lähetuskulude ja muude põhjendatud kulutuste eest.
Teatavasti on Eesti Vabariigi presidendi brutokuupalk sel aastal 79 019 krooni. Vastavalt seadusele on Evelin Ilvesel seega õigus kulutada iga kuu 23 705 krooni. Ärgem unustagem, et meie kui maksumaksjad oleme lisaks sellele sissetulekule tema käsutusse andnud ka sekretäri ja auto koos juhiga. Me hüvitame ka proua Ilvese lähetuskulud ja „muud põhjendatud kulutused“. Viimase alla kuuluvad ilmselt tasu tema jumestajale ja kulutused avalikkuse kriitika alla langenud õhtukleitidele.
Tunnen kiusatust jagada teiega oma isiklikku kogemust õhtukleidiga möödunud aastal. Olin nimelt kutsutud Hollandi kuninganna vastuvõtule, kui ta külastas Tallinna. Kutsel seisis, et audientsile tuleb ilmuda õhtukleidis. Kuna ma pole sellist rõivaeset juba aastaid vajanud, siis loomulikult mul seda polnud. Ei jäänud muud üle kui tualett tellida. Kleidi üle mul kurta polnud põhjust, aga selle hind oli rabav – enam kui 13 000 krooni. Kui jagasin jahmatust oma sõbrannaga, siis see lohutas: enamus neist on veel palju kallimad.
Tallinn International Rotary klubi projekti esimene voor varustab Valgamaal jalatsitega neljakümmend kaht last, kokku summas 18.750 krooni, mis on ligikaudu Evelin Ilvese ühe õhtutualeti hind. Summa ja selle suhtelise kasuteguri üle mõtiskledes tekkiski küsimus – mis on Eesti riigile ja tema tulevikule praeguses majandusolukorras tähtsam, kas puudustkannatavate laste varustamine soojade veekindlate jalatsitega või maksumaksjate raha täiendav mahutamine presidendiproua õhtutualettidesse?
Sisu mugavamaks tarbimiseks
telli Delfi Kogupakett või reklaamivaba pakett.
