Ilvi Jõe-Cannon: Ei “vorstivabariigile” — naistele oma kvoot riigiettevõtete juhtkondadesse!

 (207)
Ilvi Jõe-Cannon: Ei “vorstivabariigile” — naistele oma kvoot riigiettevõtete juhtkondadesse!
Foto: Ilmar Saabas

Märtsis kutsus Euroopa Liidu õigusküsimuste volinik Viviane Reding börsil noteeritud ettevõtteid Euroopas üles suurendama naiste osalust oma juhatustes 30 protsendini aastaks 2015 ja 2020. aastaks 40 protsendini.

Ta hoiatas, et kui vabatahtlikke samme selles suunas pole aasta pärast ilmnenud, on ta valmis tutvustama seadusandlikke meetmeid Euroopa Liidu tasemel. Juulis kiitis Euroopa Parlament heaks õigusküsimuste voliniku ettepaneku.

Nelja aasta pärast peaks minevikku kuuluma Ingrid Veidenbergi fraas 10. septembri Arteri juhtkirjas: ”Eestis on paraku nii, et kui naine julgeb olla jõuline ja sõnakas, võtta vastu otsuseid, hakkab ta saama avalikkuselt valusaid hoope.”

Majandus pole ammugi enam see, mis ta oli kunagi varem. Pärast Teist maailmasõda toimus kaks olulist asja: hoogne majandusareng, mis keskendus tarbijale mõeldud toodetele, ning noorte naiste enneolematult suurearvuline astumine kõrgkoolidesse. Uuringud on näidanud, et nüüdseks teevad naised majanduslikult arenenud maades 80 protsenti sisseostudest ja naiste sissetulekud suurenevad pidevalt. Üle 50-aastased naised panustavad 2,5 korda rohkem raha sisseostudele kui keskmine ostja. Naised moodustavad enamuse ka selliste meeste pärusmaaks peetud toodete nagu arvutite, autode ja finantstoodete ostjatest.

Estonian Business School on samuti traditsiooniliselt meeste valdkonnale — majandusele — keskendunud kõrgkool. Tänapäeval õpib seal rohkem naisi kui mehi ja märkimisväärne on see, et magistri- ja doktoritasemel on palju enam naisi, samal ajal kui bakalaureusetasemel on meeste ja naiste arv võrdne.

Miks on sooliselt tasakaalustatud ettevõtted meile vajalikud, et mitte öelda hädavajalikud?

Põhjuseks on see, et meie majandus on osa rahvusvahelisest turumajandusest. See tähendab, et iga sektor meie majanduses peab olema konkurentsivõimeline, et olla edukas. Konkurentsis jääb ellu ettevõte, mis on innovatiivne, jätkusuutlik, läbipaistev, hea praktika järgija — ja selleks on vaja ka naiste kaasamist otsuste langetamisse firma tasemel. Kaasaegne majandus peab olema mitmekesine, mis tähendab, et kitsarinnaline (ütleme, et patriarhaalne) tegevus ei jää kestma.

Norras võeti 2003. aastal vastu seadus, mille kohaselt pidid börsil noteeritud aktsiaseltsid määrama oma juhatustesse naisi. Arv sõltus juhatuse liikmete arvust. Näiteks kui juhatuses oli enam kui üheksa liiget, pidi vähemalt 40 protsenti olema teisest soost. Muidugi oli vastupanu seadusele suur — ennustati kahjulikke tagajärgi majandusele ning väideti, et Norrast ei leidu piisavalt kvalifitseeritud naisi.

Valitsuses oldi aga veendunud, et seadus tugevdab Norra firmade majanduslikku edu. Firmadele anti alates 2004. aastast, mil seadus kehtima hakkas, kolm aastat selle rakendamiseks. Aastaks 2008 olid Oslo börsil noteeritud suurettevõtete juhatuste liikmetest 40 protsenti naised (ainult mõnel oli natuke vähem) ning firmad tegustsesid edukalt.

21. sajandi esimese kümne aasta kogemused ongi näidanud (mitte ainult Norras, vaid ka paljudes teistes maades), et naiste osalemine firmade juhtimises ei ole mitte ainult õiglane, vaid ka edukas poliitika.

Eestis tuleks teha algust riigiettevõtetega

Kusagil tuleb ka Eestis algust teha. Mõistlik oleks alustada avaliku sektoriga, st riigile kuuluvate ettevõtetega, kuna palga- ja personalipoliitika osas peaks riik eeskujuks olema.

Suurimate riigiettevõtete hulka kuuluvad Eesti Energia AS, AS Eesti Raudtee, AS Tallinna Sadam ja AS Estonian Air. Esimese kolme ettevõtte aktsiad kuuluvad sajaprotsendiliselt Eesti Vabariigile ning Eesti riik omab 90 protsenti Estonian Airist.

Eesti Energia juhatuses on viis liiget ja nõukogus kaheksa liiget — kõik mehed. Tallinna Sadama juhatuses on kaks meest ja nõukogus kaheksa meest. Eesti Raudtee juhatuses on ka kaks meest ja nõukogus kaheksa meest. Estonian Airi juhtimises toimus sel aastal muudatusi ja hetkel on juhatuses viis inimest, üks nendest on naine. 2010. aasta majandusaruanne veebilehel näitab, et nõukogu koosneb kaheksast mehest.

Tõepoolest, sooline tasakaalustamine riigiettevõtetes oleks hea algus. Arvestades sellega, et Tallinna Sadama ja Eesti Raudtee juhtkonnas on kümme liiget ja Eesti Energial 13, on soovitav aastal 2012 määrata iga ettevõtte juhtkonda üks kvalifitseeritud naine. Aastaks 2013 peaks igasse juhatusse kuuluma kolm kvalifitseeritud naist. Sellega saavutaksime komisjoni poolt soovitatud 30 protsenti naisi juhatustesse. Sarnaseid samme peaks astuma ka Estonian Air.

Võimalik vastuväide, et Eestis ei ole nii palju kvalifitseeritud naisi, ei ole reaalne. Meenutagem, et Estonian Business Schooli mullu magistri- või doktoritasemel lõpetanute hulgas oli rohkem naisi kui mehi, ning naisi õpib piisavalt majandusteadust ka mujal. Olen ise valmis näiteks kandideerima AS Tallinna Sadama nõukogusse.

Kui eelpool mainitud vajalikke samme Eesti riigis ette ei võeta, võib arvestada sellega, et meie majandus ei suuda konkureerida maailmaturul ja meie andekad lähevad ära. Nagu kommenteeris noor naine septembris Delfis:

”Tõde on ikka valus kuulda. Mina (23-aastane eesti naine) aga pakin kotte, et välismaale kolida, arvatavasti igaveseks ning ma pole kaugeltki ainuke. On peale tulnud uus põlvkond inimesi, kes ei ole nii allaheitlikud nagu vanemad inimesed ning ei kavatsegi oma elu ehitada riigis, kus peab pidevalt mingit idiootset šovinistlikku mulinat kuulama. Tõesti ei suuda (viitsi, taha) aastal 2011 lumpenitele seletada, et naine väärib samasuguseid võimalusi kui mees. Annan alla. Nautige seda “vorstifestivali”, milleks see EV saab, kui olukord kohe varsti ei muutu.”

Autor on eesti politoloog.