Kümme aastat tagasi esimesi samme töömaailmas tehes uskusin minagi, et viimseni viimistletud välimus aitab mul kiiremini edasi jõuda. Olin lugenud, et ilusaid ja hoolitsetud naistega, kes kannavad viimasepeal riideid, kingi ja aksessuaare, soovivad inimesed rohkem suhelda, naeratus ja sõbralikkus avavad uksi jne. Meikisin end igal hommikul tegin hoolega soengu pähe, ostsin alati kvaliteetseid kingi ja kostüüme. Mulle meeldis inimestele naeratada ja olin alati oma klientide ja kolleegide vastu väga sõbralik. Võtsin osa kõikidest firmaüritustest ja koosviibimistest, suhtlesin pea kõikidega oma osakonnast ning arvasin, et kõik on väga hästi. Olin veendunud, et sõbralikkus, lahkus ja kena välimus viivad mind edasi, raamatutes ju oli nii kirjas.

Ja teate, mis oli tulemus? Minuni hakkasid jõudma naiskolleegide kuulujutud, et olen ajudeta blondiin, kes on tööle saanud läbi ülemuse voodi. Ilus küll, aga “ülemisel korrusel” puhub tuul. Mehed tegid küll komplimente ja otsisid mu seltskonda, kuid teise osakonna kolleegilt kuulsin jahmatuseks, et mind peetakse odavaks ja litsakaks. Olin šokeeritud, sest ma ei olnud sellisteks juttudeks mitte kunagi põhjust andnud. Pidudel, kus kõik amelesid ja riivatult teineteist näperdasid, jäin mina alati sündsaks. Ma ei läinud mitte ühegi kolleegiga kunagi üle piiri, ei seksinud, ei suudelnud, ei käinud isegi kohtingul ega tantsinud ebasündsalt.
Mu töö oli alati tehtud õigeks ajaks. Suitsutibide “puhkepauside” ajal istusin mina laua taga ja vastasin ka nende telefonidele, töötasin ka hilisõhtuti ning mõnikord isegi lõunapausideta. Ülemuselt ei kuulnud ühtegi etteheidet oma tulemuste kohta. Palgatõusu või ametikõrgendust mulle ka ei pakutud.

Pärast selliste juttude kuulmist ei tahtnud ma seal enam töötada. Kandideerisin kohe uuele tööle, sain selle ja andsin lahkumisavalduse. Olin täiesti šokeeritud ning otsustasin uues kohas alustada uutmoodi. Muutsin oma riietumisstiili — kostüümid asendusid teksadega, triiksärgid kampsunitega. Loobusin igapäevasest täiuslikust meigist, värvisin edaspidi mõnikord vaid ripsmeid ja hoolikalt sätitud soengute asemel panin juuksed lihtsalt hobusesabasse. Naeratasin harva, kolleegidega ei suhelnud rohkem kui hädapärast vaja, meestega rääkides hoidsin väga ranget joont.  Tööd tegin samasuguse innuga ja sama korralikult kui eelmises firmas.

Ma näen endiselt hea välja, loodus on mind õnnistanud. Kuid ma ei rõhuta seda enam, pigem püüan isegi natuke varjata. Taktika on toiminud, sest ebameeldivaid kuulujutte oma isiku kohta enam ei ole (vähemalt pole neid viie aasta jooksul kuulnud) ning olen teeninud ära ka meeskolleegide austuse spetsialistina.

Minu kogemus näitab, et ilu ei ole alati kasulik. Ilusaid naisi peetakse rumalateks, andetuteks, kergemeelseteks ja ainult raha peal väljas olevateks beibedeks.