Rasketes töötingimustes väikese palga eest töötamine ja lapstööjõu kasutamine on muidugi hirmsad asjad. Eriti siis, kui teenid mitu tuhat eurot kuus ja vaatad oma mereäärses suvilas kaminasüte särisedes 50 tollisest 3D telekast vaheldumisi „Kättemakuskontorit" ja AK uudiseid. Nii väga tahaks sellise orjanduslikuna näiva julmuse tuhandete kilomeetrite kaugusel ära keelata, rasketes oludes toodetud rõivaid mitte kanda, boikoteerida.

Kusagil hommikumaal, kus töökäsi mõõdetakse sadades miljonites ja kus traditsiooniliselt töötab pool rahvastikust põllumajanduses, ei pruugi aga maailm nii kole koht näidagi. Troopline kliima, omakasvatatud toit, minimaalne kulu elamisele ja energiale on loonud olukorra, kus needsamad tekstiilitööstuste nn ametiühingud on oma igakuise soovpalgana nimetanud ca 60 eurot.

Võrreldes Eestiga on toit Bangladeshis siiski märkimisväärselt odavam ja õue minnes jopet ega talvesaapaid vaja pole. Happy Planet Indexi ehk õnnetunde alusel on Bangladesh 11. kohal, Eesti tabeli lõpus.

Mõeldes õhtumaa telerisõprade Bangaldeshi-kriitikale, meenub mu lapsepõlv - pärast koolitunde läksin ja aitasin ema ning olin õmblustööstuses juurdelõikaja. Olin tollal 11 aastane. Mu juudist ema tahtis iga sendi perele hoida ja ei arvanud lapstööjõu kasutamisest midagi erilist.

Mõne aastaga kogunes mul siinsamas Tallinnas tuhandeid tunde masstööstuse kogemust. Loomulikult ebaseaduslikult, sest see toimus nõukogude aja lõpus, 1988-1989.  See oli väärt kogemus, mida ma mitte millegi vastu ei vahetaks, sest tänu tollele praktikale olen kogu edasise elu suutnud rõivaesemeid välja mõelda, lõiked luua, kangast välja lõigata ja lõplikult valmis õmmelda vaid mõne tunniga!

Üheksakümnendate alguses, kui olin juba 16 aastane, tekkisid mul head kontaktid Rootsi tekstiilitööstustega, mis olid huvitatud Eestist odava allhanke ostmisest. Tegime emaga oma firma ja õmblesime 10 aasta vältel sellele samale „jubedale" H&Mile ja veel kümmekonnale moe-, pesu- ja spordibrändile nagu oravad rattas pesu, pluuse, kleite, dresse ja muud.

50 töötajaga väikevabrikus olid tavalised 10 000 rõivaesemega tellimused, mille täitmiseks aega vaid 1,5-2 kuud. Töötasime kolmes vahetuses ja elasime emaga sisuliselt 24 tundi päevas tehases. Ja nii aastaid.

Niipalju kui mäletan, tegid ületunde peaaegu kõik õmblejad. Ületöö oli norm, mida mõisteti hästi, kuna see tõi väikese palgalisa ja aitas hoida töökohta. Tollased kuupalgad Eesti tekstiilitööstuses olid samuti 60-80 euro tasemel. Iseasi, mis selle raha eest noil päevil osta sai.

Valdav on arusaam, et palgad saavad tõusta vaid koos majanduse kasvu ja ekspordi suurenemisega. Kindlasti paistis meie töö kellelegi teisele kusagil suurema või väiksema mere taga lubamatu orjatööna, sest meie töötingimused ja tööaeg ei vastanud mingitele tänapäeva normidele. Siiski - 20 aastaga on õmbleja palk koos Eesti majanduse ja keskmise palgaga tõusnud 10 korda. Tõsi, vahepeal on enamus õmblejatest ametit vahetanud ning erialaste oskuste hulk turul on vähenenud miinimumini.

Rääkides Bangladeshist, oleks korrektne märkida, et tekstiilitööstused ei palka ega orjasta sealmail kõiki elanikke. Riigi 77st miljonist töötajast on tööstussektoris hõivatud 30 protsenti, millest vaid osa on hõivatud rõivatööstuses.

Võrdsusest, sotsiaalsest vastutustundest ja muust rääkida on tänapäeval mõistagi trendikas. Sageli jääb mulle mulje, et mitte kõik trendikummardajad ei saa (või ei taha saada) päris hästi aru sellest, kuidas leib lauale jõuab ja langevad nn sotsiaalse populismi ohvriks. 

Kõik üleskutsed mitte tarbida Bangladeshis toodetud rõivaid või mitmekordistada sealseid tekstiilisektori palku, ei tähenda ju midagi muud kui saata meist 10-20 korda vähem palka saavatele inimestele selge sõnum: teie majanduse suurim, peaaegu 20 miljardi dollari suuruse aastakäibega tööstusharu ootab kas osaline või täielik kokkuvarisemine täpselt nii, nagu juhtus see kunagi Eestis sellesama palgatõusu tulemusel.

Kui Eestis kaotas õmblejana töö paartuhat inimest, siis Bangladeshis tuleks ümberõppele saata miljoneid käbedaid töökäsi. Kas see ongi meie egoistliku protesti kaugem eesmärk oma sotsiaalselt tundliku õhtumaa närvi rahustamiseks?

Tööandjana olen nukker, et Eestis pole enam selliseid kiireid sõrmi ja käbedaid käsi nagu siis, kui me veel kolmes vahetuses töötasime. Oskus kiirelt ja kvaliteetselt õmblustööd teha on 20 iseseisvusaastaga peaaegu täielikult hommikumaale kadunud ning see on asendunud ebaefektiivse käsitöö nime all tehtava päeva õhtusse veeretamisega, mis jätab päeva lõpuks nälga ka näputöö tegijad endid. Oma ateljees näen ma hirmsat vaeva, et leia õmblejat, kelle tootlikkus oleks minuga enamvähem samal tasemel, mitte kaks või viis korda madalam!

Bangladeshis on need oskused, ilma milleta meil midagi selga panna poleks, veel alles. Kui kuidagi võimalik, tuleks lõpetada see „rõivaste mitteostmise" hala ning kutsuda need kuldsete käte ja suure pühendumusega inimesed Eestisse tööle. Nemad saaksid kümnekordse palga, meie aga konkurentsivõime tagavad töötajad.

Lõpetuseks. Ma kindlasti ei arva, et ebainimlikes oludes töötamine oleks normaalne või miski, mille üle uhke olla. Teisalt on see arengufaas, kust kõigil tuleb läbi tulla paremate tingimuste nimel tööd tehes. Bangladeshi kuue protsendini ulatuv sisemajanduse kogutoodangu kasv annab aga lootust kõigi töötusharude palgatöötajatele.