Vigadest oleks olnud lihtne hoiduda, kui AI töötajad oleks enne seisukohtade kujundamist tutvunud nii kritiseeritava seadusemuudatuse kui ka teiste keeleoskust ning keelekasutust reguleerivate õigusaktidega.

Nii väidetakse AI pressiteates, et keeleinspektsioon asutati 1998. aastal haridusministeeriumi haldusalas. Tegelikult asutati keeleseaduse täitmise üle järelevalvet teostav Riigi Keeleamet 1990. aastal riigiministri valitsemisalas, 1998. aastal nimetati keeleamet keeleinspektsiooniks, millega kitsendati asutuse volitusi — keelepoliitika kujundamise ning keelealase korraldustegevuse roll viidi keeleametist haridusministeeriumisse, inspektsioonile jäi vaid järelevalvefunktsioon. Kui pressiteate kohaselt väljastab inspektsioon ka keeletunnistusi, siis tegelikult ei ole keeleeksamite korraldamine mitte kunagi olnud keeleinspektsiooni ülesanne. Kuni 1999. aastani korraldasid keeleeksameid piirkondlikud keelekeskused, alates 1999. aasta sügisest tegeleb nendega riiklik eksami- ja kvalifikatsioonikeskus.

1. märtsil jõustuv keeleseaduse täiendus ei suurenda keeleinspektsiooni volitusi. Keeleametnikel on kogu aeg olnud õigus kontrollida töötajate eesti keele oskust ning suunata neid eksamile. Näiteks 2006. aastal koostasid keeleinspektorid 3255 kontrollakti, neis 2775 fikseeriti keeleseaduse nõuete rikkumine. Kokku kontrolliti 3035 töötaja keeleoskuse vastavust kehtestatud nõuetele, neist 2524 juhul tuvastati, et isiku keeleoskus oli ebapiisav. Kõikidele keeleseaduse nõuete rikkujaile tehti ettekirjutus omandada seaduse nõuetele vastav eesti keele oskus ning sooritada keeleeksam. Ettekirjutuse korduvalt täitmata jätnud isikuid (neid oli ligi 10%) karistati väärteomenetluse korras rahatrahviga.

Seni oli keeleinspektsiooni järelevalvepädevus paika pandud valitsuse määrusega, mis on aga vastuolus vabariigi valitsuse seadusega, sest seal on öeldud, et ametite ja inspektsioonide järelevalvepädevus määratakse seadusega. Õiguskantsler Allar Jõksi ettepanekul viis riigikogu järelevalveprotseduuride kirjelduse keeleseadusesse. See oligi mainitud keeleseaduse muudatuse põhisisu — muutus vaid järelevalvevolituste kehtestamise tasand, inspektsiooni õigused ja pädevus jäid aga samaks. See oli kirjas ka seadusemuudatuse seletuskirjas.

Tundub, nagu oleks seaduseandja Amnesty Internationali spetsialistide nurinat keelekursuste soolase hinna üle ette näinud ja teinud seaduses olulise täienduse, mis AI spetsialistidel kahjuks märkamata on jäänud. Nimelt — kui keeleinspektor teeb töötajale ettekirjutuse omandada tööks vajalik eesti keele oskus ning töötaja ettekirjutuse täidab, on viimasel õigus taotleda keeleõppekulu hüvitamist kuni saja protsendi ulatuses. Selleks vajalik raha on planeeritud riikliku eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse eelarvesse.

Pressiteates on ekslikult märgitud, et keeleinspektsioonil on alates 1. märtsist õigus tühistada töötajate keeletunnistusi. Kuna AI avaldusest selgub, et nende arvates annab tunnistusi välja keeleinspektsioon, siis on loogiline, et meie peaksime neid ka kehtetuks tunnistama. Sellist õigust jõustuv seadusemuudatus keeleinspektsioonile siiski ei anna. Keeletunnistuse tunnistab kehtetuks eksameid korraldava asutuse, st eksami- ja kvalifikatsioonikeskuse juht seaduses väga täpselt määratud korras. Töötaja saadetakse eesti keele tasemeeksamile, kus tema keeleoskust hindab riiklik eksamikomisjon. Koostöös Euroopa Nõukogu ekspertidega välja töötatud eksamimetoodika tagab keeleoskuse usaldusväärse ning objektiivse hindamise.

Pressiteates väidetakse, et eesti keele oskuse nõue ahistab venekeelseid elanikke ja seab neid tööturul halvemasse olukorda. Kuid uuringud näitavad, et just eesti keele oskuse puudumine takistab paljudel mitte-eestlastel töö saamist, vähendades sellega ka turvatunnet. Seetõttu annaks eesti keele oskus neile suurema kindlustunde ning paremad võimalused töö leidmiseks ja ühiskonnaelus osalemiseks.

Riigikeele oskuse nõue teatud ametikohtadel ei ole mitte mingil moel seotud inimõigustega. Selle nõude õiguspärasust kinnitab ka asjaolu, et Euroopa Liidu töötajate vaba liikumist reguleeriv määrus sätestab, et keeleoskusnõudeid võib rakendada nendel ametikohtadel, kus see on töötamiseks vajalik. See tõik on leidnud kinnitust ka Euroopa Kohtus.

Keeleoskuse nõuete näol on tegemist tööalase kvalifikatsiooni olulise osaga. Nii nõutakse paljudel ametikohtadel lisaks eesti keele oskusele ka vene, inglise või mõne muu keele oskust ning ilma seda keelt oskamata ei saa vastaval ametikohal töötada. Taksojuhi jaoks on eesti keele oskus sama vajalik nagu autojuhtimisoskus. Pressiteates mainitud vene rahvusest taksojuhti tabanud muredele võib küll kaasa tunda, ent see ei ole veel põhjus teda eesti keele oskuse nõudest vabastada. Tallinna transpordiameti taksokomisjoni, mille töösse on linna palvel kaasatud ka keeleinspektorid, kutsutakse tõesti vaid need taksojuhid, kes on taksoveoeeskirja rikkunud. Kahjuks on paljud kliendid kaevanud nii keeleinspektsioonile kui ka Tallinna transpordiametile, et taksojuht on nad viinud valesse kohta, sest juht ei ole eesti keelest sõnagi aru saanud. Sellisel taksojuhil tuleb oma keeleoskust parandada või leida töö, kus eesti keele oskust ei nõuta.

Euroopaliku tava kohaselt ei ole võimalik paljudel ametikohtadel töötada ilma riigikeelt oskamata. Heaks näiteks on siin Saksamaa, kus politseijõududes on palju türgi rahvusest inimesi, kes valdavad saksa keelt. Saksa keelt oskamata aga politseisse tööle ei saa. Ei Prantsusmaal, Itaalias ega Soomes ole võimalik saada tööd riigi- või munitsipaalametis, kui sa ei oska selle riigi keelt. Ning vaevalt oleks võimalik Moskvas tegutseda taksojuhina vene keelt oskamata.

AI on tähelepanuta jätnud veel ühe olulise tõiga — nimelt sätestab Eesti Vabariigi põhiseadus, et Eesti riigikeel on eesti keel. Sellest lähtuvalt on igaühel õigus eestikeelsele asjaajamisele ja suhtlemisele riigi- ja kohaliku omavalitsuse asutustes ning õigus eestikeelsele teenindamisele kaubanduses ja teeninduses. Kahjuks näitab keeleseaduse järelevalve statistika, et väga paljudel juhtudel ei suuda asutused eestikeelset asjaajamist, suhtlemist ega teenindust tagada. Sellega aga rikutakse olulisel määral eestlaste keeleõigusi. On kummaline, et AI peab mitte-eestlaste peamiseks inimõiguseks õigust mitte osata eesti keelt, samas vaadatakse mööda juhtumitest, kus on rikutud eestlaste keeleõigusi.

Tuleks mainida üht olulist vähemusrahvusesse kuuluvate isikute õigust, millest AI eksperdid kipuvad järjekindlalt mööda vaatama: see on õigus kuuluda Eesti ühiskonda, tunda end ühiskonna täisväärtusliku liikmena. Eesti keele oskuseta ei ole see võimalik. Seetõttu on nii eestlaste kui ka vene keelt kõnelevate töötajate huvides see, et nende eesti keele oskus paraneks.

Tasuta eesti keele õpe, tasuta keeleeksamid, mitmed pikaajalised integratsiooniprogrammid, kümned ja kümned miljonid mitte-eestlaste keeleõppesse suunatud kroonid ning eurod, 2007. aasta septembris käivituv venekeelse kooli reform — see kõik näitab Eesti valitsuse jõupingutusi mitte-eestlaste integreerimisel. Kahjuks näitab tegelik elu, aga ka teiste maade kogemus, et integratsioon on palju keerukam ja mitmetahulisem protsess, mis võtab palju rohkem aega ning eeldab eelkõige asjaosaliste endi tahet. Valitsus võib jäädagi jõupingutusi tegema, kuid kui integreeritavatel puudub motiiv oma keeleoskust parandada, siis on tasuta keeleõpe või sellele pealemaksmine lihtsalt raharaiskamine.