Ilmar Tomusk: Mida teha muulasega?
Hiljutine arutelu sõna muulane tähenduse või mitmetähenduslikkuse üle viis mõttele arutleda teistegi igapäevaelus nii tavaliste sõnade üle, mille täpses tähenduses ei olegi nii lihtne kokkulepet saavutada.
Alustame näiteks sõnast kodanik, mida selle sõna selgest tähendusest hoolimata mõistetakse üsna mitmel moel. Nii Eesti õigekeelsussõnaraamat ÕS 2006 kui ka Eesti kirjakeele seletussõnaraamat (EKS) selgitavad, et kodanik tähendab ennekõike teatud riigi kodakondsusega isikut, nt Eesti Vabariigi kodanik.
Kui aga mõne ametiasutuse uksel on silt „Kodanike vastuvõtt“, ei tähenda see kaugeltki seda, et vastu võetakse ainult Eesti Vabariigi kodanikke. Ning kui politseiuudistes teatatakse, et purjus meeskodanik põhjustas liiklusõnnetuse, võib olla tegemist hoopis määratlemata kodakondsusega isiku või välismaalasega.
Selline kasutusviis tuletab meelde aega, kui kõik olid teatud riigi kodanikud ja selle üle uhked, sõnal endal aga selge kroonulikkuse maik, sest tavakeeles nimetati kodanikuks eelkõige neid, keda mingil põhjusel ei sobinud seltsimeheks nimetada. Et isiku või lihtsalt inimese sünonüümina kasutus ka tänapäeva keeles aktuaalne on, seda näitab kas või see, et neil juhtudel, kui tahetakse inimese kodakondsust, st kodanikuks olemist rõhutada, kasutatakse sõna kodakondne. Selline kasutus on aga eksitav, sest ÕS-i järgi tähistatakse selle sõnaga pere liiget (k.a teenija, sulane vm palgaline).
Vähemusrahvus
Alustasin kodanikust, sest järgmine mõiste — vähemusrahvus — on sellega otseselt seotud. Vähemusrahvuse kultuuriautonoomia seaduse kohaselt käsitatakse vähemusrahvusena Eesti kodanikke, kes elavad Eesti territooriumil, omavad kauaaegseid, kindlaid ja kestvaid sidemeid Eestiga, erinevad eestlastest oma etnilise kuuluvuse, kultuurilise omapära, religiooni või keele poolest ning on ajendatud soovist üheskoos alal hoida oma kultuuritavasid, religiooni või keelt, mis on aluseks nende ühisele identiteedile.
Ka Euroopa vähemusrahvuste kaitse raamkonventsiooni ratifitseerimise seaduses on kirjas samasugune vähemusrahvuse definitsioon ning seda on tunnustanud ka Euroopa Nõukogu. Euroopa Liidu liikmesmaades aga tehakse mõistetel vähemusrahvus ja immigrant väga täpset vahet. Seetõttu ei ole õiguslikult täpne nimetada vähemusrahvusteks kõiki Eestis elavaid mitte-eestlasi.
Kui vähemusrahvusesse kuuluvad inimesed on oma pikaajalise viibimisega asukohamaal ning kuulumisega selle riigi kodanike hulka kinnitanud oma tihedaid sidemeid selle maaga, siis immigrantide staatus on hoopis teistsugune. Ning loomulikult erineb immigrantide suhtumine riiki rahvusvähemuste suhtumisest. Rahvusvähemustel kui kodanikel on kodanikuõigused, immigrandid aga kipuvad endale neid õigusi nõudma, olemata ise kodakondsusest huvitatud. Kui me võrdleme näiteks Soomes elavaid rootslasi, keda on u 300 000 inimest ning kellel on oma asukohariigis ligi tuhandeaastane ajalugu, ja venelasi, kellest on praeguseks kujunenud Soome suurim immigrantide rühm, siis saame aru, milline see vahe tegelikult on.
Soomerootslased on Soome kodanikud, rootsi keel on Soome teine riigikeel. Rootslased on Soomes tunnustatud rahvusvähemus, kellel on olnud väga oluline roll Soome ajaloo, keele ja kirjanduse, kultuuri ning majanduse arengus. Umbes 2/3 Soomes elavast 35000 venelasest on aga Venemaa kodanikud ning suuremal osal neist puudub pikaajaline side Soomega. Kui soomerootslased on Soomes vähemmistö e vähemus, siis venelaste kohta kasutatakse väljendit maahanmuuttaja e immigrant. Kuid ka Soomes elavad venelased on asunud nõudma vene keelele ametliku keele või vähemuskeele staatust.
Iirimaale on viimastel aastatel tekkinud väga suur poolakate kogukond (ametlikult u 200 000 inimest, kuid tõenäoliselt on see poole suurem), kes nõuavad poola keelele iiri ja inglise keele kõrval ametliku keele staatust. Mõtlemapanev on aga fakt, et kui Iirimaa elanikkonnast vaid 3% kasutab igapäevaelus iiri keelt (rääkida oskab iiri keelt pisut alla poole elanikkonnast), siis poola keelt kasutab igapäevaelus märksa rohkem inimesi kui iiri keelt. Poolakad Iirimaal ei ole aga rahvusvähemus, inglise keeles kasutatakse mõistet Polish migrant workers e poola rändtöölised (migranttöölised).
Eestis tulevad seetõttu rahvusvähemusena kõne alla näiteks vene vanausulised ja nende järeltulijad, kes vastavad kõikidele Euroopas tunnustatud rahvusvähemustele esitatavatele tingimustele.
Eestlane ja venelane
See, kes on eestlane, peaks olema selgemast selgem — see on eesti rahvusest inimene. Eestlase jaoks on väga oluline eesti keel, seetõttu peame eestlaseks inimest, kes räägib emakeelena (esimese keelena) eesti keelt. Kuid kuidas nimetada eestlast, kes eesti keelt ei oska, või venelast, kelle emakeeleks on eesti keel? 2000. aasta rahvaloenduse andmetel elab Eestis umbes 18 000 eestlast, kes märkisid oma emakeeleks vene keele. Samal ajal on meil ka veidi üle 5000 venelase, kelle sõnul on nende emakeel eesti keel.
Seoses eestlaseks olemisega on mul ka üks isiklik kogemus. Kui ma 1982. aasta sügisel pärast pikemat rongisõitu Severomorski kandis oma väeosasse jõudsin, rõõmustas seal mind üks lätlasest saatusekaaslane: Ilmar, sul ikka veab, sest siin teenib ka üks eestlane. Kuid kohtumisel temaga selgus, et tegemist on Leningradi oblastist Kingissepa rajoonist pärit noormehega, kel polnud õrna aimugi ei Eestimaast ega eesti keelest. Mingil minule toona täiesti arusaamatul põhjusel pidas see noormees end aga eestlaseks. Mina pidasin teda venelaseks, kuid nüüdseks olen mõistnud, et see oli väga suur viga.
Paljud need, keda me n-ö venekeelse elanikkonna hulka arvame või venelasteks peame, oskavad ja kasutavad küll igapäevaelus vene keelt, kuid pole sugugi venelased. Hiiglaslikus nõukogude rahvaste sulatuskatlas suudeti venestada miljoneid teistesse rahvustesse kuuluvaid inimesi, kes end selle tõttu siiski venelasteks ei pea. Nad võivad olla ukrainlased, valgevenelased, tatarlased, soomlased, eestlased — vene keele kõnelemine ei tee neist ju veel venelast.
Omaette teema on need eestlased, kel on väga tugev paigaidentiteet. Kui küsida õigeuskliku setu käest tema rahvust, siis on üsna kindel, et ta peab end esmajoones setuks, seejärel aga võib-olla ka eestlaseks.
Neeger
Tumeda nahavärviga inimeste kohta kasutatakse eesti keeles üldjuhul sõna neeger. EKS-i kohaselt on neeger neegrirassi kuuluv tumedanahaline kräsusjuukseline paksude huulte ja laia ninaga inimene (algselt Aafrikas, hiljem ka Ameerikas ja mujalgi). Meis ei teki mitte mingisuguseid negatiivseid assotsiatsioone, kui me ütleme tumedanahalise jooksja kohta neegersportlane või tumedanahalise muusiku kohta neegermuusik.
Mõned peavad seda sõna halvustavaks, kuid ÕS 2006 kinnitab, et see sõna ei ole eesti keeles halvustav. Loomulikult on sellel sõnal palju kultuuri ja ajalooga seotud tähendusvarjundeid, mida „Onu Tomi onnike“ või teisedki neegerorjade elust pajatavad raamatud ei ole suutnud meie keeleruumis kinnistada. Kui see sõna aga kellelegi solvav tundub, võib proovida leida ka sobivamaid sõnu.
Neegri alternatiivina on mõnikord soovitatud sõna afroameeriklane. EKS seletab, et afroameeriklane tähistab Ameerika neegritega seonduvat. Nii et kui me ei taha neegri kohta öelda neeger, vaid afroameeriklane ega soovi selle mõiste kasutamisel eksida, peame olema veendunud, et tegemist on Aafrikast pärit ameeriklasega, mitte näiteks Aafrika juurtega Hollandi või Soome elanikuga. Kas tumedanahaline laitmatult soome keelt kõnelev Soome kodanik on siis afroameeriklane? Kui aga ütleme mustanahaline, siis on oht, et meid tabab süüdistus diskrimineerimises nahavärvi alusel.
Muulane
ÕS 2006 seletab, et muulane on muust rahvusest isik. Eesti kontekstis tähendab see siis kõiki teisi Eestis elavaid rahvusi ehk mitte-eestlasi. Kuna mitte-eestlane sisaldab eitust ja seda võib pidada negatiivseks, siis muulane on teiste rahvuste nimetamiseks päris sobilik sõna. Ometi ei sobi see kõikide kohta ühtviisi hästi. Mitte mingil juhul ei tahaks ma nimetada muulasteks neid mitte-eestlasi, kelle esivanemad on Eestis aastasadu elanud, kes on Eesti kodanikud ning kellega kõneldes ei saa teinekord arugi, et tegemist oleks teisest rahvusest inimesega. Seega on muulased need, kes ei ole ei eestlased ega kuulu ka Eestis elavate vähemusrahvuste hulka.
Sõna muulane ei ole mingil moel halvustav ega negatiivse varjundiga, nii nagu ei ole halvustavad ka immigrant ega võõrtööline. Neil on lihtsalt erinev õiguslik staatus, mis aga võib aja jooksul muutuda. Muulast ainuüksi sellepärast ebasobivaks sõnaks pidada, et see kõlaliselt muula meenutab, pole küll põhjust.
Saagpaku eesti-inglise sõnaraamat pakub muulase vasteteks stranger, foreigner, alien ja non-Estonian. Eriti huvitav on võrrelda aga sõnakasutust erinevates piiblitõlgetes, kuna tänu tõlkijate erakordsele täpsusetaotlusele on tõlgitavad sõnad korrektselt nummerdatud salmides alati samas kontekstis ja peaaegu samas positsioonis.
Ingliskeelne King Jamesi Piibel kasutab eestikeelses pühakirjas esineva muulase asemel sõnu stranger ja foreigner. Soomekeelsest pühakirjast leiame sõnad muukalainen ja vierasheimoinen, venekeelses väljaandes kasutatakse sõnu пришелец, иноземец ja иноплеменник.
Kokkuvõttes võib öelda, et isegi kõige igapäevasemate mõistete puhul ei ole võimalik neile üheselt mõistetavat ning kõiki keelekasutajaid ühtviisi rahuldavat seletust leida. Muulase puhul aga näib, et vaatamata vaidlustele on see üks sobilikumaid sõnu meie rahva hulgas elavate teistest rahvustest inimeste tähistamiseks.
