Ilmar Raag: Lastearmastus loob pensionifondi
Ehkki ma tahan rääkida liikumise Noor Eesti soovist anda valimistel täiskasvanuile sõltuvalt nende laste arvust lisahääli, viiks jutu alguse mujale. Ilmselt mäletavad veel paljud 1985. aastal edetabelite tipus olnud laulu “We are the world, we are the children”, millega maailma suurimad popartistid kogusid raha Aafrika näljahädaliste toetuseks.
Kakskümmend aastat hiljem oli samade Aafrika piirkondade rahvaarv kohati peaaegu kahekordistunud, samal ajal kui kohalik toiduainetetööstuse tase oli sisuliselt jäänud näljahädaeelsele tasemele. Teiste sõnadega aitas arenenud maailmast tulev toiduabi vähendada laste suremust ja takistas samal ajal kohaliku konkurentsivõimelise põllumajanduse arengut.
Oluline on aga seegi, et näiteks sõjast puretud Etioopias on laste sündivus kaks-kolm korda suurem Eesti omast. Kui jätta kõrvale rasestumisvastaste vahendite nappus, võime Etioopiat vaadelda kui kultuuri, kus kindlustunde puudumine tuleviku suhtes pigem suurendab laste sündi, kui vähendab seda. See ongi looduskultuurilise iseregulatsiooni suur paradoks. Kui Etioopia või Sudaan sarnaneks antropoloogiliselt õhtumaisele Euroopale, oleks seal sõjad vist juba lõppenud, sest vähesed allesjäänud inimesed ei leiaks üksteist enam kõrbes üles.
Sündivus on nii ehk teisiti seotud eelkõige sellega, kuidas me mõtleme. Kõige viimased rahvastikutrendid kogu maailmast näitavad üllatavaid muutusi. Eelkõige seda, et põhjamaades on sündivuse alanemine vähenenud, samal ajal kui arenenud islamimaades sündivus kukub. Sellest hoolimata usub ÜRO, et aastaks 2050 elab Maal praeguse 6,7 miljardi inimese asemel 9,2 miljardit inimest. Siis rahvastiku kasv stabiliseeruvat erinevatel põhjustel.
Üks neist põhjustest on järjest süvenev ressursikriis. WWF andmetel tarbib inimkond juba praegu 25 protsenti rohkem toitu ja maavarasid, kui Maa suudab tagasi toota. Aastal 2050 tarbib inimkond juba kahe maakera jagu looduslike varasid. See tähendab, et raiub metsa kiiremini, kui see suudab kasvada, reostab vett kiiremini, kui see suudab puhastuda jne.
Nende tulevikukujutluste valguses on Eesti probleemid vastuolulised. Nagu teada, ähvardab meid väljasuremine, kuna sündivus on madal ja keskkonnaressursside tarbimine samal ajal väga kõrge. Võiks ju isegi väita, et kogu maailma ökosüsteemi huvides oleks, et meie arv ei tõuseks. Niikuinii liigub inimkond ökoloogilise suurkriisi poole.
Samal ajal on meie eksistentsi õigustuseks see, et vähemalt teoreetiliselt suudaksime me veel ellu jääda ka ainult oma territooriumi ressursse kasutades. Teiste sõnadega, me ei pruugi olla maailmale koormaks. Seejärel tuleb aga meie tegelik, hedonistliku kultuuri küsimus. Isegi kui kõrvale jätta kultuuriliselt isekas soov säilitada oma keelt ja identiteeti, paistab meie tulevikust igal juhul oluline muutus maailmanägemises.
Eesti sotsiaalministeeriumi koduleheküljelt võib lugeda, et aastaks 2050 võime praeguste arengusuundade jätkudes jõuda olukorda, kus iga töötav inimene peab ülal pidama ühte pensionäri ja veel lapsi, haigeid jmv. Meile öeldakse otsesõnu, et tänaseid 20-aastasi ähvardab oht kohata täiesti teistsugust vanaduspõlve, kui nad seda praegu ette kujutaksid. Teiste sõnadega võivad tänased noored tööinimesed olla vanana vaesemad kui tänased pensionärid.
Kujutame ette, et järgmised 40 aastat ei ole mitte katkematu majandusliku õitsengu aeg, mil pensionifondid kasvavad, vaid vahepeal on veel mõni oluline majanduskriis, sõda, looduskatastroof või midagi muud. 40 aastat õitsengut on ju ajaloos pigem erand, kui reegel. Kuid juhuks, kui pensionifondid peaksid läbi kukkuma, ei ole Eestil ka seda teist seni ajaloos väga hästi töötanud fondi — noori töötavaid inimesi.
Kas me teeme piisavalt, et võimalikku musta stsenaariumit ennetada? Päris kindlasti ei tee. Inimühiskonda ju iseloomustabki suutmatus reageerida olulistele ohtudele vabatahtlikult ja ratsionaalselt. Masu on selle kohta hea näide. Paar aastat enne kriisi algust teati nii majandusinimeste, kui ka poliitikute poolt, et kriis tuleb varem vôi hiljem. Kuid kuna kriisi ennetamine oleks tähendanud lühiajalises perspektiivis ebapopulaarsete otsuste vastuvõtmist, siis ei tehtud kaugeltki mitte kõike, mida oleks saanud teha.
Praegugi on poliitikamaailmas näha, et pensionidele mõtlemine on populistlikus hierarhias kõrgemal kohal, kui laste toetamine erineval moel, ehkki tegemist on ühe ja sama probleemi kahe erineva tahuga.
Liikumise Noor Eesti ettepanek anda iga lapse pealt tema vanematele valimistel üks lisahääl, tähendab soovi muuta meie mõtlemist jõuga. Loomulikult on sellel ettepanekul omad valukohad. Tänaste lapsevanemate hulgas on küllaga väga rumalaid inimesi, kellele ei tahaks mitte kuidagi suuremat hääleõigust anda. Aga lootuseks on ju see, et lastevanemate hulgas on proportsionaalselt ka tarku inimesi, kellele seda õigust anda. Kõige tähtsam oleks aga mõista, et 40 aasta perspektiivis ei olegi nii oluline, kas täna valitseb reform, keskerakond või keegi kolmas.
Jah, ma saan aru, et mõne erakonna juhtimisel on areng aeglasem ja teise puhul kiirem, kuid kõigi erakondade esindajatel on enesealalhoiuinstinkt. Keskerakondlasest lapsevanemat ja reformierakondlasest lapsevanemat ühendab üks oluline asi — nad on sunnitud iga päev mõtlema oma lapse käekäigule. See on neile pealesunnitud tingimus. Ilma lapseta täiskasvanu võib olla vägagi lastesõbralik, aga ta ei ole sunnitud oma igapäevast elu korraldades lastega arvestama. Ja see tekitab vahe mõtlemises.
Enamik meist ei suuda lastele mõeldes näha neis kogu ühiskonna kõige adapteerumisvõimelisemat pensionifondi, aga ilmselt ei olegi see vajalik, kui lihtne lastearmastus annab sama tulemuse. Minul ei ole veel lapsi, aga ma olen nõus leppima sellega, et minu hääle tugevus oleks just seetõttu nõrgem.
Ma ei ole päris kindel, kas Noor Eesti ettepanek annab tulemusi või mitte. Lõpuks ei piisa ju ka lihtsalt noorte inimeste kasvust ühiskonnas. Vaja on, et samal ajal areneb vastandina individualismile ka solidaarsuspõhine mõtlemine. Aga kahtlemata sunniks Noor Eesti ettepanek meid väga kindlas suunas mõtlema.
Ja lõpuks on ju selge, et kui me mitte midagi ei tee, siis saabub kriis varem või hiljem. Hiljemalt siis, kui ajaloo käik paneb meid fakti ette, et nüüd on juba hilja.
