Illimar Toomet: Homoseksuaalsusest. Emotsioonideta
Tõsiasju eiravat otsust nimetatakse õigusega emotsionaalseks. See annab vähemalt mõneks ajaks rahulduse. Kui otsus on langetatud väära või ühepoolse teabe alusel, on see veelgi emotsionaalsem. Teabe ühepoolsus on ka üks põhjus, miks homoseksuaalsuse teema käsitlemine meedias tundub niivõrd emotsionaalne. Püüan seda viga parandada ning vaadelda põgusalt mõnda homoseksuaalsusega seotud väidet.
Esiteks – seks on seks, pole vahet, kas tegemist on homode või heterotega. Kahjuks ei vasta see tõele. Mõne homoorganisatsiooni esitatud andmetel on meessoost homoseksuaalide oodatav eluiga 17 kuni 20 aastat lühem, kui meestel keskmiselt. Täpseid põhjuseid pole nimetatud, kuid arvatavasti kuuluvad nende hulka kõrgem haigestumus HIV-viirusesse, seedeelundkonna häired, suguhaigused. Võrdluseks võib tuua suitsetamise, mis lühendab eluiga 7 kuni 10 aastat. Vähemalt meeste puhul on homoseksuaalne käitumine oluline terviserisk.
Teiseks – homoperekond ei erine millegi poolest tavalisest perekonnast ning selles kasvavad lapsed ei erine millegi poolest teistest lastest. Ka see ei vasta tõele. Enamus taolistest uuringutest on küsinud eelkõige homoseksuaalsete vanemate, mitte nende laste hinnanguid.
Mõnel puhul on võrreldud ka võrreldamatuid, näiteks homoseksuaalide võrdlusrühm on värvatud neile suunatud raamatukauplustes ning saadud andmeid on võrreldud rahvastiku keskmisega. Paratamatult osutub taolisel puhul homoseksuaalide laste haridustase ja toimetulek suhteliselt heaks.
Käesoleva aasta juulis avaldas ajakiri Social Science Research Texase ülikooli professori Mark Regneruse hiljutise uuringu tulemused. Uuringu käigus küsitleti ligi 3000 inimeselt vanuses 18-39 aastat nende lapsepõlves toimunu ning iseseisva eluperioodi kohta. Vastajatest 1,7 protsenti teatas, et on üles kasvatatud homoseksuaalse vanema poolt.
Vaadeldud kaheksast peretüübist (muuhulgas kasupered, üksikvanemaga pered) osutusid suurimateks erinevused laste vahel, kes kasvasid üles oma bioloogiliste vanemate perekonnas ning laste vahel, kelle kasvatas üles lesbiline ema. Viimaste lapsed vajasid ka pärast iseseisvumist neli korda sagedamini sotsiaaltoetusi, olid ligi kaks korda väiksema tööhõivega, tegid kolm korda sagedamini kõrvalhüppeid oma abielus/kooselus, olid lapsepõlves kümme korda rohkem kogenud seksuaalseid puudutusi oma vanema või täiskasvanu poolt, neid oli viimase aasta jooksul 1,4 korda sagedamini arreteeritud.
Vaadeldud 40 erinevast kategooriast oli lesbiliste emade üles kasvatatud lastel koguni 20 kategoorias oluline statistiline erinevus võrreldes tavaliste lastega. Loomulikult ei tähenda see, et tavaliste vanemate lastel ei oleks probleeme toimetuleku, narkootikumide või kuritegevusega. Kahjuks on homoseksuaalide lastel neid probleeme märkimisväärselt rohkem.
Nagu alguses nimetatud, kipub selle teema käsitlus kujunema emotsionaalseks. Kahjuks kuulub selle juurde ka avalik solvamine. Kui kuuleme üht kõrget riigiametnikku väitmas, et sõna “pederast” on meditsiinitermin ning teist ametnikku kasutamas sõna “homofoob”, siis on mõlema kasutamisel sageli üks puudus. Sellega soovitakse vastaspoolt sildistada, jättes täiesti tähelepanuta teise poole esitatavad väited. Igatahes pole homofoobia ja pederastia meditsiinilised probleemid.
Justiitsministeerium on juba koostanud seaduseelnõu, mille kohaselt osutub peagi homoseksuaalide solvamine ükskõik milliste sõnadega kriminaalkuriteoks. Selle “diagnoosi” ja “ravi” määrab kohus. Küllap annab see kellelegi emotsionaalse rahulduse.
Artiklit saavad kommenteerida ainult registreeritud kasutajad.
