Iivi Anna Masso: Infosõjast, naabrite sõprusest ja sellest, mida on meil Soomelt õppida

 (198)
Iivi Anna Masso: Infosõjast, naabrite sõprusest ja sellest, mida on meil Soomelt õppida
Iivi Anna MassoFoto: Andres Putting

Andrei Illarionov, endine Vladimir Putini nõunik ja tänane Cato instituudi teadur, tõdes läinud kevadel Tallinnas, Avatud Ühiskonna foorumil: "Infosõda on sõda. See tähendab, et selles on olemas kõik sõja elemendid. Rünnakud, agressioon, rinded, kaitse, vastupanu, taganemine, vastased, vaenlased, võidud ja kaotused; ohvrid, väed, brigaadid, divisjonid, armeed, lahinguväljad, relvad."

Viimasel ajal kirjutatakse infosõdadest palju. Teoorias teavad juba kõik, et propagandistlikud inforünnakud, ja teadlikku sõda pidavad "trolliarmeed", on kusagil olemas. Praktikas on raskem vahet teha, kus lõppeb "erineva arvamuse" piir ja algab teadlik inforünnak, moonutatud tõdedest, faktide valikulisest esitamisest ja faktide ühtesulatamisest hinnangutega kuni tahtlike valedeni, eesmärgiks oluliselt moonutada vastuvõtja arusaama kõne all olevast asjast.

Ukraina sõjaga seoses on absurdsemad näited viimasest jutt "fašistlikust huntast" Ukraina demokraatlikult valitud valitsuse näol või väited, nagu oleks lennuki MH 17 pardal juba õhku tõustes olnud CIA poolt sinna pandud laibad.

Isiklikult puutusin organiseeritud inforünnakutega kokku varem, kui neid siin avalikult analüüsima hakati. Peagi pärast pronksmehe teisaldamist 2007. aastal ilmus Soome avalikkusse rühm tegelasi, kes blogides, netikommentaarides, raamatutes ja lehejuttudes hakkasid kultiveerima pilti eestlastest kui fašistidest, Eestist kui vastikust natsiriigist – tegelikult mitte riigist, vaid ajutisest "apartheidirežiimist", mis ahistab räigelt venekeelseid elanikke ning jõuab peagi emakese Venemaa rüppe tagasi – kui püüda mitme inimese mitme aastast tööd mõne sõnaga kokku võtta. Rünnati ka isikuid.

Seotud lood:

Langesin ka ise propagandistide rünnaku ohvriks – mind laimati nimeliselt fašistiks, paremäärmuslaseks, äärmusnatsionalistiks, Eesti(natsi)riigi agendiks jne – sest arvustasin Eesti-vastaseid rünnakuid avalikkuses. Isiklikult rünnati ka kirjanikke Imbi Paju ja Sofi Oksaneni, kes 2009. aastal andsid koos välja eestlaste küüditamisest kõneleva akadeemilise esseekogumiku "Kõige taga oli hirm".

Meid kutsuti toona üles propagandast mitte välja tegema – kõik ju mõistavad, kui naeruväärne see on! Ometi pole asi nii lihtne. Vastamata propagandal on mõju. Muidu sellele nii palju aega ja inimressurssi ei kulutataks.

Töötasin tollal Helsingi Ülikoolis teadurina ja lektorina, hiljem ka veebilehe Uusi Suomi kolumnistina, tegin ka raadiosaateid ja helikolumne Ylele. Minu töö ja tegevuse sisu ei seostunud Eestiga – õpetasin rahvusvahelisi poliitikateooriaid inimõiguste, demokraatia jms. teemadel nii soomlastele kui välismaalastele. Ometi suutsid propagandistid luua mulje minust kui äärmuslikust Eesti natsionalistist.

Üks rumalamaid argitõdemusi, mida infosõdalased oskuslikult ära kasutavad, on arusaam "kus suitsu, seal tuld". Selle najal töötavad valed infosõjas imehästi. Õhku heidetud lausvale ei näi usutav, kuid ta on oma töö teinud, kui suudab tekitada väiksegi kahtluse. "Jah,"fašist" on ilmselt liialdus, aga ju on ta kõva rahvuslane." Mingi alus peab ju väidetele olema?

Sama moodi suudeti Paju ja Oksaneni raamatu ilmumisega seotud debatt lämmatada debatiks selle üle, kas tegu on fašistliku üllitisega või mitte. Küüditatute lood jäid taga-alale. Ja ikka leidus "objektiivseid" ajakirjanikke, kes soovisid ära kuulata ka lärmaka vastaspoole. Kui neile öeldi, et propagandistlik vihaõhutaja ei ole tõsistelvõetav, läksid nad järgmisena küsima propagandisti arvamust. Kes siis kinnitas, et kõnealune eestlane ikka on fašist. Kui üks pool teadlikult valetab, muutub püüd objektiivsusele mõttetuks. See on sama hea, nagu peksja ja ohvri vaatenurki võrdselt kaaludes "natuke peksta" on igati okei.

Loomulikult polnud Soome riigil ega enamustel Soome inimestest propagandistidega midagi pistmist. Kuid neile leidus kaitsjaid. Ülikoolis, ajakirjanduses, isegi poliitikas. Eesti laimajaist häälekaim, Johan Bäckman, on tänaseks end ametlikult Venemaaga sidunud, Venemaa "strateegiliste uuringute instituudi" Skandinaavia-esindajana, ning nimetab end ühtlasi "Donetski rahvavabariigi esindajaks" Soomes. Viimastel aastatel on ta Eesti laimamise asemel keskendunud oma kodumaa laimamisele nii hoolikalt, et Soomes enam ei ole kellelgi kahtlust, kui usutava inimesega on tegu. Tema "fašistide” nimekirja on jõudnud ka Soome poliitikud, sotsiaaldemokraadist president Tarja Halonenini.

Teised propagandistid, kes Eestit ja teisi Venemaa "vaenlasi" on samasuguseid teadlikke valekampaaniaid rakendades mustanud, on Leena Hietanen, Juha Molari, Abdullah Tammi, ja ka Eestis laiemalt tuntud Sami Lotila. Nende konkreetsest seosest Kremliga ei ole nii selget infot kui Bäckmani puhul; ometi on kõigi nende propagandistide stiil ja sõnumi sisu hämmastavalt sarnane. Lausvaled segatakse valikuliste faktitõdedega, et neile usutavust lisada või lugeja segadusse ajada, faktiliselt paikapidavat infot esitatakse valikuliselt nii, et kõnealusest riigist, inimesest, organisatsioonist vm jääks ebameeldiv, ebausaldatav, kahtlustäratav mulje,ehkki lugeja ei pruugi mõista, miks just.

Usun, et Soomele on selle väikese, kuid hääleka vihkajate armee olemasolu ebamugav. Eesti ja Soome riikidevahelised suhted on head, koostöö areneb igal rindel kultuurist ITni, diplomaatiliselt oleme suurtes küsimustes samal liinil – antud hetkel näiteks EL sanktsioonide osas –, respekteerime teineteise erinevaid julgeolekuvalikuid ja teame mõlemal pool lahte väga hästi, et oleme ühes paadis ja jagame samu soove ja eesmärke demokraatliku, rahumeelse Euroopa tuleviku suhtes. Inimestevahelistest suhetesträäkimata. Isiklikult pean Soomet sama palju koduks kui Eestit, olen seal veetnud suurema osa oma täiskasvanud elust ning saanud kõrghariduse. Olen rääkinud kodus soome keelt üle 20 aasta. Seega hämmastun alati, kui mind tembeldatakse avalikkuses Soome-vaenlaseks.

Ometi tuleb selliseid süüdistusi vastu. Tuli siis, kui me teiste eestlaste ja soomlastega Bäckmani & co tegevust arvustasime; tuli ka nüüd, kui teatasin avalikult, et ma ei soovita Risto Vuorinenile intervjuusid anda, sest ta levitab Kremli – või täpsem oleks öelda Kremli stiilis, sest on raske kindlaks määrata, millal on tegu professionaalse infosõja, millal isetegevusega – propagandat.

Näen siin ebasümmeetriat, mis kipub korduma. Riikide igal tasemel headest suhetest hoolimata leidub Soomest korduvalt Vihkaja, kes leiab endal õiguse Eestit ja eestlasi valede ja jõhkralt propagandistlike võtete abil maha teha. Ja Vihkajal leidub takkaõhutajaid. Ja kui siis leidub mõni eestlane, kes püüab vihaõhutusele vastu seista, siis süüdistatakse seda eestlast kahe riigi vahelise vaenu õhutamises. Eestis – ega ka Rootsis, Taanis jne. ei ole oma "Bäckmani", "Hietaneni" ega "Lotilat", kes kulutaks märkimisväärse oma ajast ja energiast ainuüksi Soome mustamiseks.

Ei ole olemas eestikeelset blogi, mille ainus või peamine ülesanne on Soome näitamine ebameeldivates värvides – äärmuslikuna, räpasena, inetuna, inimesed vastikud, poliitiline kord talumatu. Kahjuks, ja kordan, kahtlemata ametliku Soome ja valdava enamuse soomlaste hea tahte ja heanaaberlike suhete kiuste, on selliseid blogisid soome keeles, Eesti kohta olemas. Oli Bäckman, oli Hietanen, praegu on ilmselt Lotila – tõsi, Todellinen Tallinna-nimelist blogi esmakordselt silmates näis see just varem nimetatute käekiri olevat.

Nüüd ilmneb, Risto Vuorineni andmeil, et tegu on just Lotila blogiga. Stiil, eesmärk, toon on aastate tagant tuttavad. Blogi on puhas eestivaenulik propaganda, kremliitlikult valelik, vaenulik, õel, kuri.

Ma pole kõnealuste äärmuslaste blogisid ammu lugenud, arvustanud, nendele viidanud – see oleks raisatud aeg, professionaalsete vihkajate vastu on parim ravim tõepoolest ignoreerimine. Kuid olukord muutub, kui nende vihasõnumit võimendab mõni tõsiseltvõetavam isik või väljaanne.

Mõne päeva eest sain ühise kontakti kaudu teada, et Yle freelance-ajakirjanik Vuorinen reklaamib eestivaenuliku propagandablogi teksti oma facebook-lehel. Teksti pealkiri oli "Miks Eesti survestab Erkki Tuomiojat" ja see viitas äsjasele diplomaatilisele vaidlusele Soome välisminister Tuomioja väljaütlemiste üle Hufvudstadsbladetis.

Vaidlused olid lõpetatud ja selgitatud, muu hulgas tänu mõlema riigi suursaadiku, Margus Laidre ja Kirsti Narineni heale, oskuslikule ja konstruktiivsele tööle. Ka vestlused ministritega olid saadikute sõnul konstruktiivsed, mõlemal pool. Kuid Lotila – ja tema kaudu Vuorinen – pidasid millegipärast vajalikuks teemat edasi üles puhuda, seda vale ja laimuga võimendades.

Lotila tekst, mida Vuorinen jagas, süüdistab "segaduses" Kadriorgu, Eesti presidenti. Tekst iseloomustab ETVd kui "Eesti valitsuse ametlikku hääletoru Eestis"; välisminister Keit Pentus-Rosimannust kui "ei midagi muud kui pelgalt poliitilist bulvanit", kes antud juhtumi raames "püüdis näidata, et temagi suudab midagi – kui mitte muud, siis lakkuda presidendi p…t". Suursaadik Laidret nimetatakse "Eesti praeguse, üha agressiivsema välispoliitika üheks arhitektiks".

President Ilves võiks blogi sõnul teenida "CIA agendina" praegusest enam (NB väidet, et ta on agent, välditakse. Soome auhaavamiseseadus on karmim ebatõeste faktiväidete kui võimsate hinnangute puhul, mida kaitseb sõnavabadus – seega ropu sõimu saatel väldivad propagandistid faktilisi valesid otse esitamast ja esitavad need ümber nurga stiilis "võiks olla", "kuuldavasti", "räägitakse" jne).

Mind esitatakse poliitiliselt radikaliseerunud oportunistina, kes Soomes kõiges "ebaõnnestununa" toodi Eestisse presidendi "mingit sorti isiklikuks nõuandjaks" ja "Eesti lehtede andmeil ka tüdruksõbraks" (Siin on jälle vastutus laimu eest veeretatud Eesti kollastele lehtedele, mis sellist valet tõepoolest läinud kevadel hetkeks levitasid, näitena veel ühest infolahingust – nende peatoimetajad vabandasid viga tunnistades valede avaldamise eest isiklikult, kuid jätsid avaliku vabanduse avaldamata, andes sellega järgmistele infosõdalastele võimaluse oma valesid teiste valega õigustada).

Lahmivad, laimavad, madalad isikute kirjeldused jätkuvad pikemaltki, aga siintoodust peaks funktsionaalse lugemisoskusega eesti lugeja mõistma, mis sorti tekstiga on tegu. Jutu keskne väide – et diplomaatilise vahejuhtumi taustal oleks president ja tema taga omakorda "välispoliitika arhitektid" Laidre ja mina – on lihtsalt vale.

Kogu selle propagandamüra taustaks on näpuotsaga pakutud tõeseid fakte – näiteks, et olen saanud doktorikraadi Soomes või et Laidre on olnud suursaadikuna ka Suurbritannias. Tegu on siis stiililt tüüpilise propagandaüllitisega, mille eesmärk on mustata Eesti riiki, levitada valeinfot mainitud vahejuhtumi "taustade" kohta (ilma igasuguste allikaviideteta, mõistagi) ja jätta ebausaldatav, ebameeldiv mulje kirjutises mainitud inimestest, sh presidendist, välisministrist ja Eesti suursaadikust.

On pehmelt öeldes hämmastav, et EPL refereerib sellist üheselt propagandistlikku vihakirjandust kui blogi, mis lihtsalt "kritiseerib Eesti välispoliitikat".

See blogi ei räägi Eesti välispoliitikast tegelikult üldse mitte midagi. Kui meie ajakirjanikud ei omanda elementaarset lugemisoskust, ei ole meil propagandasõjas erilist lootust. Lahmiv, ropp, valetav laim ei ole "kriitika".

Selle nn kriitika edastas Risto Vuorinen oma facebooki kontol. Kommentaarides võtab Vuorinen distantsi ainult ETV kohta esitatud väiteist. Blogi iseloomustab ta nii: "Arvan, et see esindab teistsugust, ametlikust žargoonist erinevat nägemust vennasrahva seas valitsevas õhkkonnas, kus kriitilisus tähendab vastalisust. Sami tunneb Eesti tegelikkust ülevalt alla (sic!) ebatavaliselt hästi."

See postitus koos kommentaariga põhjustas minu vastuse – kuna ma ei ole Vuorineni facebooki-"sõber", ei saanud ma hinnata lugu otse selle alla kommenteerides. Kirjutasin niisiis avalikult, et Vuorinen levitab Kremli propagandat.

Minu meelest on tema ülalolev seisukohavõtt piisav tõestus,et tegu ei saa olla tõsiseltvõetava ajakirjanikuga. Seda kinnitas veenvalt Vuorinen ise järgnenud kõmu käigus: varjates, millest reaktsioon oli tegelikult tingitud, ja siis korrates blogis esitatud valesid minu isiku aadressil Postimehe intervjuus – nüüd siis juba otse, mitte enam kellegi teise vahendusel, mind laimates.

Vabas ühiskonnas ei peaks olema tarvis selgitada, et "soovitus" ei ole käsk, ja et presidendi kantselei rivitöötajal pole võimu käskida kellelgi ühe ajakirjaniku intervjuudest hoidumast. Ei ole ka presidendil, ega valitsusel. Sõnavabadus tähendab, et ka minul on õigus selline hinnang välja öelda. Sõltumatult sellest, kus ma töötan. Laimajate käsitus sõnavabadusest kipub olema see, et laimajail peab olema vabadus vastuvaidlematult laimata, teistel aga pole vabadust vastata.

Vuorinenil on mure, et minu hinnang ohustab tema karjääri. Kuivõrd mõtles ta minu, minister Pentus-Rosimannuse ja suursaadik Laidre "karjäärile", meie kohta ülalkirjeldatud räpaseid valesid edastades? Mind süüdistatakse Eesti-Soome suhete rikkumises. Tähendab, mainitud blogi autor ning levitaja ei riku suhteid, rikub see, kes vastuseks tõreda kommentaari annab? Oleme seega tagasi Bäckmani ringis: tüli tekitamises ei süüdistata sõimajat, vaid sõimule vastajat.

Pöörakem hetkeks olukord teisipidi. Tõsiselt. Kujutlegem, et tegu on eestikeelse blogiga, kus sellist juttu räägitakse Soome presidendi, välisministri, suursaadiku ja presidendi kantselei kohta? Väidetakse Soome poliitika olevat agressiivse ja valitakse meelevaldselt välja paar inimest selle autoreiks? Tembeldatakse president mõne võõrriigi agendiks ja suvaline töötaja tema armukeseks?

Kui siis ETV-le töötav eestlasest Soomes elav freelance-ajakirjanik jagab entusiastlikult seda materjali, kiites autorit Soome ühiskonna suurimaks asjatundjaks, kas Soomes keegi ei vastaks? Ajakirjanikku kiidetaks hea ja tõsiseltvõetavana?

Me ei saa seda teada, sest vastav pretsedent puudub. Sellist juhtumit lihtsalt ei ole, ega tule. Aga kui Marjo Näkki, Soome saatkonna tubli ja tore töötaja, kes EPL-s rõhutab, et ametnik on alati ametnik, peaks tegelema ETV-d esindava eestlasega, kes laimab tema riiki, ta presidenti, välisministrit ja suursaadikut ning teatab tema enda olevat toodud siia Eestisse ta ülemuse, suursaadik Aleksi Härköneni või Kirsti Narineni armukeseks, kas on ta päris, päris kindel, et ta ametnikuna ei reageeriks kuidagi enese, oma kolleegide ja oma riigi kaitseks?

Reageerimise viisidest võime vaielda. Mina lähtun vanast kristlikust põhimõttest "tee teistele, nagu tahad, et tehtaks sinule". Olen Vuorineni aidanud, olen andnud talle intervjuu, kui käisin Tartus Vabariigi aastapäeva vastuvõtul, aasta oli vist 2010. Kui oleksin teadnud, missugust "ajakirjandust", millist suhtumist eestlastesse ta tunnustab, poleks ma mingil juhul selleks nõusolekut andnud.

Oleksin olnud äärmiselt tänulik, kui keegi oleks mind hoiatanud. Sestap hoiatan ise teisi. Leian, et mul on õigus seda teha, sellest hoolimata, et töötan hetkel Vabariigi Presidendi kantseleis. Ja kordan: minu meelest, eeloleva info valguses ei ole Risto Vuorinen tõsiseltvõetav ajakirjanik; eilsest saadik võin teda auga nimetada ka valetajaks ja laimajaks; soovitan eestlastel, kes Eesti ja iseenda mainest ja heast nimest hoolivad, temast kaugele eemale hoida. Temast on saanud, kas teadlikult-tahtlikult või muul põhjusel, sõdur idanaabri infosõjas.

Ja lõpuks sellest, mida meil on teistelt õppida. Ajakirjanike ringkaitse on hästi teada. Poliitikutes ja ametnikes nähakse automaatselt potensiaalset valvajat, piirajat. See ongi õige, vaba ajakirjandus peab olema oma vabaduse kaitseks valvel. Samas arvata, et ajakirjanikel on suverräänne õigus ametnikutööd tegevad inimesed või poliitikud kontrollimata, põhjendamata ja tõestamata lätetest lihtsalt mistahes solgiga üle valada ja viimastel pole õigust neile vastata, on ka vale.

Sõnavabadus tähendab õigust arvustada – mitte ainult ühes suunas.

Soomastelt oleks meil eestlastel aga põhjust õppida ühtehoidmist. Soomlastel jätkub solidaarsust omade kaitsel. Nagu oleme varem näinud, isegi siis, kui tegu on otseselt vaenulike infosõdalastega– kuni nad ei hakka sõdima oma riigi vastu. Bäckmani esindatav RISI visioneeribVenemaa taastamist 1914. aasta piiride järgi – sinna kuulub ka Soome. Bäckmanit enam Soomes ei kaitsta. Teiste, vähem kompromiteeritud tegelaste puhul aga kaitstakse esmalt ikka oma – ka siis, kui ta on ilmselgelt teisi solvanud ja laimanud.

Mida teeks eesti ajakirjanik eelpool kujutletud ETV free-toimetaja puhul? Raske uskuda, et kohtleks teda nii, nagu soome ajakirjanikud täna Vuorineni. Eestlased ründavad esimesena omi. Tituleerida Lotila vihapropaganda süütult "kriitiliseks blogiks", hurjutada oma välisministrit halvasti väljendunud kolleegile märkuse tegemise eest, hurjutada oma endist kolumnisti, kes hetkel riigiametis töötab, kuna ta julges ajakirjaniku poolt levitatud laimule reageerida – see on, paraku, Eestis mitte väga üllatav.

Õppigem siis soomlastelt solidaarsust, kuid jätkem see mõistuse piiridesse. Suhted on head, ja võrdsetel alustel, siis, kui laim tuntakse ära laimuna ja sõim sõimuna, ja sellesse suhtutakse kriitiliselt sõltumata sellest, kas see tuleb "omalt" või teiselt poolt.

Mida karmimaks idanaabri infosõda läheb meie mõlema nõrgestamiseks, seda paremat lugemisoskust vajame asjaliku kriitika ja labase sõimu, laimu ja propaganda eristamiseks üksteisest. Ja solidaarsust, kõigi meie vahel, kes ei soovi taastada 1914. aasta piire.

Olen üpris kindel, et kutsuksin üles boikoteerima ka ETV ajakirjanikku, kes toetab labast propagandistlikku laimu Soome riigi juhtide aadressil. Seni pole olnud ebaõnne teda kohata.