Omaaegse juriidilise hariduse süsteem oli selline, et sotsialistliku plaanimajanduse jurisprudentsist oli vabaturulis-liberaalsele küll raske, aga võimalik kohanduda. Meie tippjuristid Jüri Raidla, Paul Varul, Aare Tark jne on pärit vanast koolist. Formaalselt õpetasid Jenny Ananjeva, Vilma Kelder, Endel Ploom jt seda, et lepingu oluline tingimus on vastavus riiklikule plaanile ja tõlgendamise alus kompartei direktiivid. Aga nad õpetasid ka midagi enamat: õigusteadust, mis võimaldas saada professionaalideks riigikorrast olenemata. Samas kahtlen sügavalt, kas tänased noored kolleegid suudaksid leiba teenida – hea küll, mitte Nõukogude –, aga kas või imelihtsas Brasiilia, Tansaania või Jaapani õigussüsteemis.

Mõne aasta tagusel Euroopa õigusteaduskondade dekaanide nõupidamisel Birminghamis, kuhu akadeemia Nord mind saatis, muust ei räägitudki kui sellest, et nn Bologna protsessi on käivitanud need võimetud humanitaarid, keda ei saa klassi laste ette lubada. Räägiti ka sellest, kuidas kolm pluss kaks süsteemi vältida. Oxfordi ja Sorbonne’i mehed ütlesid: teie tehke Euroopa kolm pluss kahte, aga meie koolitame professionaale nagu vanasti.

Ei teadmisi ega intelligentsust

Oli vanasti nii paha, kui ta oli, aga üldjuhul õpetati aineid õiges järjekorras ja õigel ajal. Ökoloogiast räägiti 9. klassis pärast seda, kui olid ära õpitud botaanika, zooloogia ja inimese anatoomia. Relatiivsusteooria tuli jutuks inimest traumeerimata siis, kui mehaanika ja masinaarvutused olid selged. Aga EV süsteemitust koolist, eeskätt kõrgemast, ei tule teadmisi ega intelligentsust.

Toon näite surimuri haridusest. „Leto sveti” muusikaline nali seisnes selles, et kaks tähendusrikast pausi kopeerisid muusikapause „Rigolettos” (hertsogi kuulus ariooso „La donna e mobile…”) ja „Traviatas” (maailma kauneimaid viise „Libiamo…”). Kui küsisin mitmekümnelt noorelt, kas nad teavad, kus on „Leto sveti” naljakoht ja kas nad on nimetatud oopereid kuulnud, oli vastus peaaegu null: vaid üks 30-aastane daam teadis sõna „traviata” tõlget ja keegi isegi ooperi aluseks olnud teose autorit, kuigi mitte õiget Dumas’d. Akadeemik Tulvistel on õigus: hea nali eeldab haritust.

Koos korraliku ministeeriumi kadumise ja õpetaja isiku alahindamisega on kadunud ka hariduse ühtsus ja haridus isegi. 3. ja 4. klassis õpitakse alakoormusega, 5. ja 6. ülekoormusega ja 7. ja 8. klassis hakkavad poisid koolist välja langema, sest tüdrukud on neist arengult natuke ees. No mida saab selles süsteemis teha õpetaja, kelle puhul pole jutt ainult palgast, vaid juba sellest, et õpetajat ei tohi peksta, solvata ega alandada?

Lolluste suhtes leplikud
Olen mõne meie akadeemikuga nõus, et ministeeriumi personalikriitikaga ei muuda praegu enam midagi. Istugu aga edasi. Tagasi Tallinna kolimine võtab aega ja raha (kusjuures salaja see juba käibki), õpikute süsteemi saime kevadel ministeeriumi vastuvõitlusest hoolimata natuke paremaks, eraharidust kvaliteedi tagajana me enam tagasi ei saa ja PGS-igi menetluse algus oli pigem kobav kui ohtlik. Kuid selleks on aeg käes küll, et Eesti haridus mingiks süsteemiks muuta, korda teha, ja seda inimeste nõuandel, kes käivad ka klassitoas. Minu õpetaja Lauri Leesi räägib väga õigeid asju (vt Arter 30.08). Ministeeriumi viga pole mitte selles, et ta on teinud uskumatuid rumalusi, vaid selles, et ta on nähtavate lollustega leppinud.

Jäägu bürokraatias asjad veel mõneks ajaks nii, nagu nad on, sest praeguste haridushaldurite käest ei maksa oodata ega karta midagi olulist. Küll oleks aga tore, kui õpetajad võtaksid end kokku ja hakkaksid mõtlema Eesti hariduse kui õppeainete järjepideva ja süsteemse õpetamise peale, sest päris hukas pole meie haridus ju veel mitte.

Loe artikli täisteksti Õpetajate Lehest.