Igor Gräzin: Kuidas Euroopa Liit ära väsis
Sellest, et Euroopa Liit on muutunud kokkuvajunud setukaks aiste vahel, millega veetakse kriuksuvate ratastega plaanvankrit, ei järeldu kaugeltki see, et see hobukene seal ees tuleb jala ja piitsaga surnuks taguda. Aga just seda plaanivad vähehumaansed euroskeptikud ja aiva rohkearvulisemad natsionalistid üle kogu mandri.
Tasased rahvuslased ja humaansed vabaturu liberaalid pakuvad muud varianti: mis oleks, kui püüaks vankri ära parandada ja setukale paar pritsi teha. Ehk hakkab veel jooksma...?
Aga selleks on vaja küsida, mis ja miks on viltu läinud. Tõsi, teada tuleb ka seda, mis on läinud hästi. Hästiminekutest kirjutavad, räägivad, laulavad ja tantsivad kõik need, kes meie astumist ELi omal pimesi toetasid. Elektrihinna tõusust 10 aasta pärast ei räägitud piuksugi, seda, et põllumees saab aastakümnete kaupa nöögitud - kah mitte.
Mul on tsitaatki olemas: "Eesti ühinemisel Euroopa Liiduga võidavad enim põllu- ja kalamehed." Nii teatasid 26. augusti 2003. aasta Eesti Päevalehes Mõõdukad (loe: Toomas Hendrik Ilves, Andres Tarand, Marju Lauristin), Res Publica (loe: Juhan Parts, Urmas Reinsalu, Taavi Veskimägi ning nende taga Olari Taal ja Tõnis Palts) ja Rahvaliit (Arnold Rüütel, Villu Reiljan). Päev varem oli sealsamas kirjutatud, et "põllumeeste olukord võrdsustub ELi põllumeeste olukorraga". Seda, mitme aasta(kümne) pärast olukord võrdsustub, targu ei mainitud...
Ühesõnaga, need poliitikud ja diplomaadid, kes sihukeste juttude taga seisid, oskavad ELi suuri saavutusi kiita ka seal, kus nad tegelikult on olemas. EL ei ole kindlasti läbikukkunud projekt. Kuid teda on viimastel aastatel ja iseäranis just siis, kui me seal oleme olnud, läbikukutamise suunas aetud.
Põhjusi on mitmeid, alates isiklikest ambitsioonidest ja kriminaalsetest eelsoodumustest ning lõpetades idealismi, naiivsuse, kehva ajalootundmise ja tavalise lollusega. Kui tuua näiteid, tasub meenutada aastat 1999, mil volinik Edith Cressoni tõttu astus tagasi kogu Jacques Santeri juhitud Euroopa Komisjoni koosseis. Märkimist väärib ka Saksamaa kantsler Gerhard Schröderi otsus minna Nord Streami palgale ning tema Venemeelsed seisukohad.
Kuigi see kõik on huvitav, keskendugem selles artiklis siiski ELi küsimusele. Liidu olulisim häda algas siis, kui EL pandi tegema seda, milleks ta polnud ei loodud ega võimeline. Kõige võimsama tervisega ruun ei saa asendada ei hävituslennukit ega isegi tagasihoidlikku Muhu radarit, kuipalju ta oma kõrvu ka ei keerutaks.
Mistõttu tuletame meelde, milleks EL loodi. Esiteks selleks, et Saksamaa ja Prantsusmaa vähemalt üheksandat korda omavahel sõdima ei hakkaks. Mistõttu Churchill, vana rebane, tegi kõik selleks, et Inglismaa kogemata sinna liitu ei kukuks. Ja teiseks: kuna Suure Kriisi (1929-1932 ja sealt edasi) põhjused olid ebaselged, tuli taastada tavaline ja lihtne kapitalistlik vabaturu süsteem vabalt konverteeritava ja ujuvkursil oleva rahaga. Mõlemad ülesanded täitis EL hiilgavalt. Tõsi, Saksa-Prantsuse sümpaatiad on endiselt hapuka alatooniga.
Vabaturuga on läinud halvasti. Teda enam ei ole. On suured monopolistlikud korporatsioonid, mis näevad turus mitte jõukuse allikat, vaid probleemi, mis tuleb likvideerida. Euroopa on täis „eesti-energiaid", küll mitte nii tooreid, aga ikkagi. Euroopa gaasi-, metalli-, auto-, farmaatsia- ja transpordifirmad ütlevad, mis on Euroopale hea ja mis mitte ning aus konkurent on nendele vaenlane, kes tuleb hävitada juba eos. Tõsi, see töötab ainult Euroopas, sest Hiinasse ja USAsse ELi käed ja võim ei ulatu.
ELi projekt sai töötada täpselt seni, kuni kapitalism oli alles. Ta hakkas kriuksuma siis, kui asemele tuli riigikapitalism ja (sellest olenematult) majanduskriis. Just siis selgus, et elatud oli fiktiivse raha, ehk tulevikult võetud võlgade arvel. Et tööd teha enam ei osata ega viitsitagi. Et "euroopalik" tähendab toidu puhul seda, et taldrikule tuleb mingi maitsetu ja rafineeritud plöga, olgu selle nimi nii prantsuskeelne kui tahes.
10 aasta eest nägin Itaalias ühe pizzeria seinal rippuvat vihikust väljarebitud lehekest, kus seisis: "Meil ei tehta midagi ühegi ELi poolt kinnitatud retsepti järgi! Meil maitseb kõik tõeliselt!!!"
On vigu, mida on parandada üsna raske - näiteks euro on lootusetu juhtum, aga seda saab asendada normaalse rahaga, millele paneks tingnimeks "euro nr 2" ja mis olekski tehtud nagu päris raha, aga mitte nagu piimaühistu tšekk või laenuseltsi veksel. Teisalt saaks mõne teise hädaga ehk kiiremini... Näiteks kapitalismi tagasiehitamisega. Kui Eesti sai sellega hakkama paari aastaga, siis EL - ehk kümnega.
Aga tahtmist peab olema. Ja inimesi, kes seda tahavad. See tähendab, et peab olema neid, kes tahavad tõepoolest, et Euroopa oleks elamiseks õdus paik ja et me kõik elaksime normaalsemat elu. Odavamate kaupadega, mida me ise oskame toota ja mille omadusi ei dikteeri tädi Brüsselist.
Huvitav, muide, kas see Brüsseli tädi ikka oskab lapiga põrandat pesta? Sest tema poolt kehtestatud tolmuimeja võimsuse piir - 700 vatti - ei võta läikivalt parketilt isegi udusulge üles. Niisiis tuleb komisjonitädil seelik ja varrukad ülesse käärida...
