Igor Gräzin: Edgarile - sõbrale, vaenlasele, inimesele
Edgar kui inimene on üks kõige ustavamatest ja usaldusväärsematest sõpradest, kes üldse olla saab. Minu jaoks isiklikult väljendus see näiteks selles, et kui ma pidin Rahvarinde asjade pärast omal ajal Eestisse tulema ja mul oli kaasas neljakuine laps, siis tuli Savisaar ikkagi isiklikult suure pesukorviga Balti jaama vastu. Ei olnud seal Viljat ega kedagi teist, vaid Savisaar ise oli käinud poes ja ostnud mähkmeid ja lutipudeleid ja mida-kõike-veel.
Savisaar on lisaks selline inimene, kellel ei lähe kunagi meelest ära teise inimese sünnipäev. Mitte, et ta saadaks tuhat kaarti laiali, aga ta peab sõpru meeles. Samuti on peetud meeles ka teda. Kui ta oli oma südameprobleemide tõttu haiglas, sai ta iga päev lilli ja apelsine - muu hulgas ka poliitikutelt, keda on loetud alati tema vastasteks.
Kahjuks on inimest Savisaares ainult üks protsent. 99 protsenti on ta professionaalne poliitik ja sellena on ta absoluutselt teistsugune.
Muidugi oli ta ka poliitikuna 1980. aastate lõpus ja 1990. aastate alguses sümpaatne ja romantiline. Nagu me kõik. Kuid tal on ka oma jamad olnud - lindiskandaal näiteks, mis ta peaaegu kapitaalselt erru viis, ning pettumisi oma kolleegides - mille tulemusena ta on muutunud võimuahneks ja edevaks. Need on omadused, mida tal enne ei olnud.
Kui Savisaar 1991. aastal Vabaduse väljakul tribüünile ronis, läks ta sinna tööd tegema, mitte ennast näitama. Sisuliselt oli tal ükskõik, kuidas ta riides oli ja kas tal juuksed kammitud olid - vihmavarjuhoidja omamine ei tulnud talle pähegi.
Praegu aga on täpselt vastupidi - on hästi palju tühist, välist edevust, mille taga ei ole mitte midagi või kui on, siis lihtsalt vale. Kahjuks on see kaasa toonud ka selle, et tal on üha vähem sõpru ning üha rohkem on neid, keda ta võib kasutada nagu oma orje. Inimesi, kes ei vaidle vastu, vaid täidavad pimesi käsku. See aga tekitab jumaluse tunde, ilmeksimatuse tunde ja kurjuse, mida enne Savisaares ei olnud.
Kurjus väljendub kas või selles, et ta kasutab oma poliitilises propagandas hirmutamist - seda ei teinud ta varasematel aegadel kunagi. Või selles negatiivses, mida me viimasel ajal tema suust oleme kuulnud: ei, see on paha; ei, see ei tule; ei, see kukub läbi...
1991. aastal arvas Edgar Savisaar, et elu läheb heaks. Enam ta sellesse ei usu.
Tema jaoks eksisteerib hetkel vaid üks tugev psühholoogiline kompleks - küsimus, kas temast saab kunagi päris peaminister või mitte. Pärast seda, kui Savisaar 1992. aasta jaanuaris üleminekuvalitsuse juhi kohalt sisuliselt maha võeti, on pea kõik tema sõbrad või kaasaegsed olnud peaministrid: Siim Kallas, Tiit Vähi, Mart Siimann, Mart Laar jne. Aga Savisaar ei saa kuidagi peaministriks - ja see on tema kompleks!
Tegelikult oleks tal tulevikuväljavaateid rohkemgi, aga ta ei näe neid. Temast võiks näiteks saada täiesti arvestatav Eesti Vabariigi saadik, aga ta ei mõtlegi selle peale. Ta tahab ainult peaministriks. See kompleks on süvenenud nii kaugele, et täna on Eesti peaminister Savisaare jaoks ainult Tallinna linnapea asetäitja Eesti vabariigi alal. Sellest tuleneb nii mõndagi, muu hulgas ka inimlik viha Ansipi vastu.
On öeldud, et võim korrumpeerib. Tõepoolest, võim muudabki inimesi! Ja minul on selline tunne, et hetkel ei ole Edgar Savisaarel enam kedagi, kellega rääkida. Samas ei kahtle ma, et kui näiteks Liina Tõnisson või miks mitte Igor Gräzin temaga nelja silma all kohtuksid, võiks kõik olla peaaegu nagu enne. Aga niipea kui tuleb juurde kolmas inimene - ja hoidku Jumal, veel kaameraga - siis on läbi.
Seetõttu on Edgar Savisaare lugu minu jaoks inimlik tragöödia. Lugu sellest, kuidas heast ja tõsisest prillidega poisist, kes jaksas rahvast innustada, on saanud mumifitseerunud, vananev, vihane, kättemaksev, elu mitte salliv juht.
Minul - ja ma usun, et veel paljudel - on tema eelmisest elust häid ning sooje mälestusi. Seepärast ma loodan, et võib-olla ei ole see kõik läbi, võib-olla tuleb veel aeg, mil me saame Savisaare sõbrana ja inimesena tagasi.
Olen kindel, et see on võimalik, kuid eeldab piisavalt pikka eemalolekut poliitikast. Tööd, mis talle sobiks, on ju tegelikult kohutavalt palju - ÜRO ja UNESCO juures on palju organisatsioone, on riike, kuhu sõita, on olemas ühiskondlikke ja poolühiskondlikke organisatsioone, kus Savisaare suguseid inimesi võib alati vaja minna. Seda tööd suudab ta aga normaalselt teha, kui ta oma peaministri kompleksist vabaneb.
Vabanemine tuleb aga alles siis, kui tema psühholoogias midagi juhtub, kui toimub seesmine murrang, kui Savisaar ütleb endale, et aitab küll, asi ei ole enam seda väärt. Kui ta saab oma kompleksist üle, läheb ta elu lihtsaks. Kui ta sellest üle ei saa, on raske temal ja kõigil teistel.
Lõpetuseks tahaksin ma edastada Edgar Savisaarele koos sünnipäevaõnnitlustega ka soovi. Või tegelikult ühe loo.
Elas kord vana naine, kes enne oma surma andis pojale kaks ümbrikku. Ühe palus naine pojal avada oma elu kõige õnnelikumal hetkel, teise aga siis, kui ta kõige õnnetum on.
Läks aeg, pojast kasvas mees. Ta abiellus. Päeval, mil sündis tema esimene laps, tundis ta, et on õige aeg avada esimene ümbrik. Mees leidis sellest paberilehe, kus oli vaid kolm sõna: kõik läheb mööda.
Elu läks edasi ning mehel hakkas viltu vedama. Ta kaotas nii naise kui lapse, lõpuks ka kodu ja töö. Enesetappu kaaludes meenus talle korraga ema antud teine ümbrik.
Mees leidis selle, avas ning leidis sellestki vaid väikese paberilehe. Ka sellel oli vaid kolm sõna.
Kõik läheb mööda.
Tallinna linnapea ja Keskerakonna esimees Edgar Savisaar saab täna 60-aastaseks.
