Igale kodanikule oma kodulehekülg

Kindlasti saaks Eesti sellega rekorditeraamatusse ja ärataks maailmas suurt tähelepanu ning täna alustades jõuaks pingutustega jõululaupäevaks ehk ka lõpule.

Tegelikult on küsimus väga tõsine ja seisneb nimelt selles, et olen täiesti tulutult püüdnud pool aastat oma erakonnakaaslastele selgeks teha, et igal Riigikogu rahvaesindajal peab olema oma kodulehekülg, mille kaudu valijad saavad tema tegemistest kõige operatiivsemat infot ning teostavad ka sotsiaalset kontrolli valitu üle ja avalikustamise kaudu on tagatud otsuste läbipaistvus. Kõige lihtsam viis on iga saadiku kodulehekülg, kus on kirjas kõik algatatud seaduseelnõud, otsused, sõnavõtud, artiklid, kohtumised, kontaktandmed, komisjonide tööst osavõtt, kaasa arvatud saadiku nädala töökava tunniajalise täpsusega. Täpselt nii, nagu see Soomes on.

Saadikute kirjavahetus valijatega olgu avalik. See väldib ka korduvaid probleeme ja küsimusi. Saadik on valijast ainult e-maili kaugusel ja igal valijal on 24 tundi ööpäevas ligipääs oma saadikule. Internet on üliodav ja kõige kaasaegsem võimalus võimu rahvale lähendamisel. Online konverentsid oma valimispiirkonnast valitud saadikutega kord kuus peaksid kujunema heaks poliitiliseks tavaks ja rahvas peab õppima poliitikat tegema päevast päeva, mitte kord nelja aasta tagant klantspilte imetlema. Igapäevase suhtlemiskanali loomine rahva ja saadiku vahel võimaldab kaotada ka kommertsreklaami poliitikast.

Kodulehekülje maksumus oleks 3500 kr ja ka 353 500 kr on väike raha võrreldes 20 miljoniga, mille uus koalitsioon koheselt Riigikogule eraldas ning parim näide, et väga väikese rahaga saaks tagada ühiskonna avatuse, arendada osalusdemokraatiat, aktiviseerida rahvast ning saavutada uut kvaliteeti, mida olen ka tõestanud igirohelise parlamentääri Heidi Hautala näite varal. Heidi lubab kõigil seda ülesehituslikult ja soovitavalt ka sisuliselt kopeerida. Õppige, kuidas soomlased töötavad ja siis ei tundugi nende riigi edu enam nii müstiline. Imetlege, milliseid vilju võib anda parlamentarism.

Kui sajad tuhanded kodanikud näitavad must-valgel, et neil on oma tõsiseltvõetav käsitlus ühiskondlikest probleemidest, siis ehk jõuame ühiselt ka sinnamaani, et avaliku teabe seadust muutes saab anda kodanike arvamusele lausa prevaleeriva rolli ja sundida ametnikke rahvaga arvestama. Las siis jääda need Riigikogu 100 liiget ainukesteks inimesteks siin vabariigis, kes progressiga kaasas ei käi. Ka niipidi lähenedes võiks probleemi lahendada. Tean, tean, Sven Sesteril on oma lehekülg juba ammu olemas, aga kõigil peaks see olema ja primaarsem töövahend kui pastapliiats.

Siin on koht, kus iga lugeja võiks endalt küsida, kas ta mäletab enda poolt valitud kohaliku omavalitsuse ja Riigikogu saadiku nime. Ja kui mäletab, siis mis ta oskab selle teadmisega peale hakata. Eesti rahva kuulumine erakondadesse on masendavalt väike. Meie poliitiline aktiivsus on 10 korda väiksem kui soomlastel, aga riiklikku mahajäämust arvestades peaks olema 100 korda suurem kui naabritel. Kui me tahame kaasaegset elukorraldust, siis tuleb poliitiliselt aktiviseeruda ja kõigepealt kasutusele võtta meetmed, mida me saame ilma rahata ära teha. 80% probleemi lahendusest on mõtteviisi muutmine — ei väsi ma iial seda Meelik Kattagolt kuuldud lauset kordamast.

See on põhimõtteline küsimus, et mitmete probleemide lahendamise asemel mitterahaliste meetmetega, me lihtsalt poeme raha puudumise taha või siis teisest äärmusest, me hakkame lapsetegemise eest riigi raha välja andma, jättes jälle kasutusele võtmata mitterahalised mõjutusvahendid, ühiskondlikud hoovad. Raha teenimine, igapäevane toimetulek on tähtsam kui ühiskondlikult kasulik töö. See võib nõnda tunduda, aga tegelikult muudab elu ühiskondlik korrastamatus ka rahateenimise ühel hetkel mõttetuks ja keegi ei jõua nii palju raha teenida kui riigi poolt mõttetult ära raisatakse.