Idüll maal: üksindus, kottpimedus ja kõrvulukustav vaikus

 (9)
Idüll maal: üksindus, kottpimedus ja kõrvulukustav vaikus
Foto: Raivo Tasso

Nähes Delfis artiklit maaelust, tekkis soov endalgi midagi kirja panna. Värske pilguga, kui õnnestub. Olen elanud maal paar kuud ja alati varem maaelu üsnagi idealiseerinud, umbes nagu renessanssi ajal oli kombeks või nii: tagasi looduse ja loomulikkuse juurde. Pole ju tõepoolest midagi ilusamat kui maa- ja looduslähedus. Milline idüll!

Muidugi, sellisest küljest maaelule enam ei mõelda ning palju ja kõige sagedamini öeldakse Tallinna-kaugete paikade kohta isegi "kolgas". Viimane ei ole teadupärast kuigi hea varjundiga sõna, pigem ikka solvav, umbes nagu tolvan või peldik või midagi sellist.

Seega, tagasi tulles teema juurde: kuuleme maa, mõtleme pigem kolgas, mitte idüll. Arvan nii, kuna enamik minu tuttavaid on, kuuldes minu maale kolimisest, küsinud pigem, et mida sa sealt kolkast otsid. Palju harvem on öeldud, et appi, kui tore. Ausalt öeldes arvan, et ega ma ei oleks vaimustatud ka, kui keegi väga rõõmsalt reageeriks. Mulle isegi sobib rohkem, kui nad mind haletsevad, sest mulle meeldib end tunda kangelase ja mehisena.

Esimese hooga siia saabudes olin kordades entusiastlikum, kui olen nüüd. Sellest on muidugi kahju. Ilmselt on oma töö teinud ka pimeduse ja külma saabumine. See tekitab kõikjal masendust. Esimestel öödel oli pea võimatu magama jääda, sest pimedus oli lausa käegakatsutav ja vaikus kõrvulukustav. Ma ei olnud kunagi mõelnud, et kui kõik valguslambid välja lülitada, on pimedus sama mattev kui teki all: isegi ühtegi kontuuri oma toas ei näe.

Tõmbasingi teki vahel üle pea, et kottpimedus loomulikum tunduks. Vaikuse peletamiseks jätsin raadio ööseks sisse, kuni harjusin ja seda enam ei vajanud. Peagi harjusin ka pimedusega, mõtlesin selle enda jaoks isegi turvalisemaks: mind oleks seal võimatu üles leida (juhuks, kui ma peaks kedagi kartma).

Elan vanas majas ja minult on väga-väga sageli küsitud kummistustehirmu kohta. Pikka aega ei saanud ma aru, miks see teema siin kõiki nii erutab ja siis sain aru, miks see mind eriliselt ärevaks ei tee. Kõik need korrad, kui olen hirmu tundnud, olen kartnud reaalseid inimesi: minu hirmud on, et keegi murrab sisse, varastab midagi ära, teeb ehk mullegi viga. Siinsetele inimestele on sellised hirmud võõrad, aga ühel hetkel tabasin end mõttelt: tõepoolest, olen üles kasvanud Tallinna ühes kriminaalsemas linnajaos.

Õhtuti koju minnes vaatasin sageli seljataha ning kiirendasin sammu, mitte et ma oleks ülemäära pelglik, vaid pigem reaalse ohu tõttu. Meie kandis on sissemurdmised tavalised, tihti on näha narkomaane ja maja ees jalutavad öösiti naised, kes end raha eest müüvad. Pisikesena nägin pea iga nädal meie koduristmikul autoavariid ning üle tee asuvas metsas ründas mind noorena üks vene noormees.

Hirmutavaid seiku inimestega seoses on olnud veelgi. On öeldud, et inimesed kardavad metsa minnes rästikut, samal ajal kui liiklusõnnetustes hukkub päevas rohkem inimesi kui aastas roomaja hammustusse. Kui nüüd järele mõelda, siis reaalne oht, mis mind terve elu on varitsenud, on jätnud hirmudes jälje, mitte kummituslood. Viimased teevad mulle pigem nalja, ehkki kohalikud neist rääkides lausa pühalikult tõsiseks tõmbuvad ja kinnitavad, et nemad olla igatahes näinud.

Linnast väljas elada on kindlasti mõnes mõttes luksus, välja arvatud siis, kui elad vaesuses, nagu enamik ilmselt siiski kahjuks elab. Me teame, et siin ei ole kuigi lihtne tööd saada, aga isegi kui oleks, ei tuleks ometigi paljud kunagi maale elama, samas kui on neid, kes tuleksid sellisel juhul kohe.

Mind see tõik üllatas, et mõnigi teadis rääkida oma tuttavatest, keda hoiab linnas üksnes võimalus tööd teha. Ütleme nii, et see võib olla suur probleem küll, aga teistpidi mõeldes võib see ka olla veidi ülepaisutatud teema. Jah, linnaga samaväärset palka on tõepoolest siin raske saada, kuigi maal kulub vähem raha ka. Mind paneb viimane väide veidi muigama, kuigi midagi naljakat siin pole.

Mõelgem, miks maal küll vähem raha peaks kuluma: kas siin on odavam kütus, odavam elekter või odavam toit või odavamad riided, üldse midagi odavam? Olen enda jaoks jõudnud järeldusele, et peamine põhjus, mis teeb maal elamise odavamaks on see, et ei ole eriti midagi osta. See mõte on tõesti naljakas ja paneb mõtlema, et linnas saaks ka elada ikka väga odavalt: lihtsalt ei osta midagi üleliigset.

Minul näikse olla kujunenud teatud tarbimisnälg, mis lööb välja siis, kui satun linna: ma lihtsalt sõna otses mõttes kukun ostma. Ajab ennastki muigama, kui linnaskäik lõpeb kotitäie kommidega näiteks, justkui oleks mul viimane võimalus veel midagi osta. Pärast pikemat maal olemist ajavad suured linnapoed mul silmad päris suureks. See efekt kaob muidugi ruttu, aga esimesed tund aega see liialdamata tõesti nii on. Sellistel kordadel mõtlen alati, et tore on nii väikestest asjadest rõõmu tunda ja nii tavalistest asjadest üllatuda.

Naljakas, et tahtes kirjutada elust maal, olen kirjutanud peamiselt linnast. Mulle meeldiks vähemalt mõelda, et see saab tähendada vaid üht: olen hinges niivõrd maainimene, et linnasolev üllatab ja imestab mind märksa rohkem kui miski siin. Linnasõbrad teevad mu maaelu üle teinekord nalja, vahel kutsuvad mind maakaks ja muud sellesarnast ning eranditult alati see veidral kombel rõõmustab mind väga, nagu see oleks kompliment mulle.

Suutmata lõpetada seda kirjatükki, kuna kirjutada oleks veel nii paljust (näiteks loodusest siin, millest kindlasti tahtsin kirjutada ja kümnest teisest maaelu plussist), lõpetan selle nüüd siiski teadlikult, avaldades teile ühe oma aastatepikkuse unistuse, mis kolimisega on toeks saanud ja mis end meenutades mind alati soojalt naeratama paneb.

Võib-olla see võtab ka ühtlasi kokku kõik mu kirjutamata jäänud maaelu positiivsed muljed. Nimelt on mul olnud sageli südames igatsus - igatsus, mida kahjuks teadsin mitte kunagi täituvat - olla pärit mõnest väiksest Eesti kohast, mille kohta saaksin öelda, et see on "see minu koht Eestimaal", eriline, väike ja tundmatu, mis on seda erilisem, mida vähem inimesi seal elab. See unistus on nüüd vähemasti osaliselt tõesti täitunud: tunnen end siin tõesti koduselt.