HS: Eesti snaiper Afganistanis ei hoiata ega halasta
„Me kutsume üksteist haugasteks. Me ootame oma hetke,” ütleb 31-aastane vanemveebel Üllar Helsingin Sanomatele.
Üllar on snaiper, kes on võimeline tapma, militaarkeeles „elimineerima” vaenlase võitleja väga pika maa tagant. Tal on selleks pika rauaga ja optilise sihikuga snaipripüss.
„Snaiper on lahinguvälja tapvaim relv,” räägib Üllar. Ta ütleb ainult oma eesnime ja tema nägu ei tohi pildistada. Suurbritannias on olnud juhus, kus snaipri perekond sai tapmisähvardusi.
„Paar lihtsat asja meie filosoofiast: ei hoiatusi, ei halastust,” ütleb Üllar.
Üllar suudab tappa kaugelt. Ta ei ütle, kui kaugelt. Avalike allikate järgi võib snaipripüssiga tabada 2,5 kilomeetri kauguselt.
Siin on loomulikult teatud vastuolu. EstCoy üritab Afganistanis head teha, nii nagu ülejäänudki rahvusvaheliste julgeolekujõudude ISAF sõdurid. Selleks on aga vaja snaipreid, kes tapavad taliibid, kes üritavad halba teha.
Eestlaste relvaks on muuhulgas Prantsuse snaipripüss Hecate, mida snaiprid kutsuvad kiskjaks. Hekate oli Vana-Kreeka öö, pimeduse ja nõidumise jumalanna.
Snaipril on vaja kindlat silma ja meelt. „Ma pean mõtlema ja reageerima, ma pean tegema kõik sajaprotsendiliselt õigesti,” ütleb Üllar.
Kui Üllar eksib ja laseb maha tsiviilisiku, rikub ta rahvusvahelisi seadusi ning Eesti kompanii ja kohalike elanike suhted. Seetõttu ei võeta snaipriteks noorsõdureid. Peab olema kogemusi.
Üllar ei räägi, kas ta on taliibe tapnud ja kui palju. Ta ei räägi üldse oma töö üksikasjadest.
Üllar formuleerib oma meeskonna ülesanded järgmiselt: „Me aitame kompaniid alati, kui abi vajatakse.”
