Kõnesid, sõnavõtte ja paneliste oli nii kohalikke kui ka välismaalt. Üritust rahastas 80 protsendi ulatuses Euroopa Komisjon ja ülejäänu sotsiaalministeerium.

Korraldajaks oli Tallinna Tehnikaülikooli õiguse instituut ja Eesti Inimõiguste Keskus. Eesmärk oli tutvustada võrdsete võimaluste ja võrdse kohtlemise temaatikat seni käsitlemata vaatenurkadest. Lisaks rahvuse ja seksuaalse orientatsiooni ja võrdse kohtlemise teema paneelidele, toimusid ka arutelud vaenu õhutamise keelu rakendamisest ning võrdsest kohtlemisest erakondliku kuuluvuse kontekstis.

Kus on perekonda väärtustavad konverentsid?

Konverentsil osalejaid oli ligi 250, kellest enamuse moodustasid parimas pere loomise ja järglaste saamise eas daamid. Kahjuks paistis, et üldine häälestatus ja õhkkond oli küll kõike muud, kui järglasi ja klassikalist jätkusuutlikku perekonda väärtustav. Seda reetis ka heledahäälne homeeriline naer, mis järgnes ühe panelisti, riigikogulase Silver Meikari perekonnapõlglikule repliigile. Seda oli valus kuulata.

Ent seesuguse frivoolse õhkkonna loojad ise elasid vist üsna lahedalt oma küsitava väärtusega teadmiste mätta otsas. Nad olid toimekad, asjalikud ja oma veendumustes kaljukindlad. Neist kiirgas vaoshoitud tähtsust ja varjatud põlgust kõigi suhtes, kes kõhklesid või julgesid koguni teisiti mõelda-öelda. Nende tõde on vääramatu ja sõnaseade kategooriline. Miski ei kõiguta nende enesekindlust, sest paljusid neist on treenitud Lääne-Euroopa ülikoolides ja täiendatud Rootsis, Taanis, Hollandis...

Teemad jaotusid kahele tasandile: rahvuspoliitika ja rahvusvähemuste tasand ning seksuaalvähemuste tasand. Ja siin ilmnes kummaline vastuolu. Rahvuslust ja rahvusvähemusi ning parteistumist käsitlevad paneeldiskussioonid järgisid üldise sõnavabaduse ja avatud ühiskonna põhimõtteid. Rahvusvähemuste kohtlemist arutlev panelistide seltskond koosnes multikultuurse ja kosmopoliitse maailmavaatega liberaalidest ja ometi peeti vajalikuks täiendada niigi tolerantset gruppi ka Tallinna volikogu liikme Mihhail Kõlvartiga, kes oponeeris kaaspanelistide seisukohtadele ja näis esindavat üsnagi russotsentristlikku vähemust.

Homoideoloogia täielik diktaat

Ent homoteemasid käsitlevates paneelides ja loengutel läks asi täiesti käest ära. Oma seisukohtade tutvustamise võimalust ei antud ainsalegi opositsionäärile, kes oleks esindanud heteroüldsuse vaateid. Kogu mäng käis rangelt ühte väravasse ja meenutas seetõttu mõnd nõuka aegset parteikonverentsi.

Ürituse üks loosungeid väitis, et mustvalge maailm on minevik. Homoteema esitlejatele see nii küll polnud. Oma sõnavõttudes ja kõnedes ning vestluspaneelides nägid homod ja nende apologeedid endi propagandat vaid lumivalgena. Seevastu kriitikud ja teisitimõtlejad tembeldati pigimustaks.

Eriti räigelt paljastus mustvalge homoradikalism Urmas Vaino juhitud väitluses, kus rünnati üht poliitikut, kes julges avalikult väljendada oma eriarvamust homoideoloogia ja –strateegia kohta. See oli pesuehtne diktatuuriõhkkond, milles polnud jälgegi (arvamuste) erinevusest, rääkimata selle rikastavast mõjust. Taaskord sai kinnitust tõdemus, et homoradikaalid ei järgi Euroopa Liidu Põhiõiguste Hartat ega tea midagi punktidest 10 ja 11. (Tagavad õiguse eriarvamustele ja arvamuste paljususele.)

Oleks ülekohtune väita, nagu oleks homoautoritarism võimutsenud vaid jutuksolnud konverentsil. Seda esineb kõikjal. Eriti taunitav, kui homoradikaalset diktaati on sõnumeis, mida mõnede MTÜ-de lektorid edastavad koolides meie lastele ja noortele.

Tahaks väga loota, et TTÜ õiguse instituut loobub edaspidistes üritustes homotemaatika käsitlemisest viisil, mis välistab kõik võimalused eriarvamusteks. Vastasel korral saab see institutsioon üldsuse silmis gei- ja lesbikeskuse maine ning kaotab tõsiseltvõetavuse.