Homofoobide laps lõpetab enesetapuga
Nagu ikka, on ta oma taevase positsiooni kindlustamiseks võtnud kätte oma lemmikkondi - homod - ja asunud seda ajakirjanduse veergudel isukalt järama. Kahjuks on ta seekord lähenenud asjale väga alatu nurga alt - laste kaudu.
Kõigepealt kiidab hr Ruben oma artiklis iseennast oma tolerantsuse eest taevani. Seejärel laskub ta taas maistesse sfääridesse ja teatab karmi selgusega, et homode perekondades leidub kõike muud, aga kindlasti mitte pereväärtusi. Uurigem siis lähemalt, mida ta nende pereväärtuste all täpselt silmas peab.
Kõigepealt tähtsustab hr Ruben soorolle ning räägib isalikust ja emalikust kohtlemisstiilist. Sealjuures ütleb ta sõnaselgelt, et emade kohustuseks on last mähkida, tema väljaheiteid koristada ja talle laulda. Ilmselt peab ta niisugust tegevust meestele täiesti mõeldamatuks.
Seejärel teeb hr Ruben järsu hüppe teismeliseikka ja räägib südantlõhestava loo sellest, kuidas süütud, aga rumalad homod ei ole suutnud poisist (millegipärast on ta näiteks toonud meessoo esindaja) korralikku meest kasvatada ning nüüd teeb vaene nooruk esimese õnnetu armastuse tagajärjel enesetapu.
Hr. Ruben, kas te olete teadlik, et 2006. aastal Sotsiaalameti poolt korraldatud uuringu kohaselt on Eestis 30 000 üksikvanemaga peret, neile lisandub ilmselt veelgi rohkem niisuguseid perekondi, kus üks või mõlemad vanematest erinevatel põhjustel ei saa oma vanemlike kohustustega hakkama.
Oma enesetapulooga süüdistate te pehmelt öeldes kõiki neid 30 000 lapsevanemat oma lapse elu ära rikkumises. Väited, et ainult ühesooline vanemlik hool ajab lapse viimaks enesetappu tegema, on ränk süüdistus ja alatu vale, nagu tõestab see, et valdav enamus neist lastest elab oma elu rõõmsalt edasi ega kavatsegi nii tühistel põhjustel endale kätt külge panna.
Aga toome nüüd veidi teistsuguse näite, jutustame seekord loo näiliselt igati eeskujulikust heteroperekonnast, kus on tööl käiv isa ja mähkmeid mähkiv ema ja kumbki neist pole isegi mitte alkohoolik.
Ja nüüd kasvab nende laps (oletame siis seegi kord, et tegu on poisiga) suureks ning armub oma kooli kõige ilusamasse kutti. Mida peab ta siis tegema, kui ta vanemad satuvad olema Rubeni ideoloogia esindajad, kes räägivad kodus homodest kui värdjatest, kes tuleks maa pealt ära kaotada?
On üsna kindel, et kui poeg oma tegeliku minaga vanemate ette läheks, hakkaksid need teda ilmselt vihkama ja viskaksid ehk isegi kodunt välja. Ajab ju enesetappu tegema, eks ole?
Me ei saa teada, kui paljud noored on oma elu lõpetanud, kuna nende vanemad olid homofoobid ja ei tahtnud oma jäistest arusaamadest kaugemale näha. Niisugust uuringut lihtsalt pole tehtud ja ilmselt ei tehtagi. Kuid miskipärast arvan, et kui võrrelda kahe armastava, olgugi samasoolise ja seega mitte ideaalse vanema üleskasvatatud last kahe sallimatu lapsevanema omaga, teeb pöördumatu sammu tõenäolisemalt siiski viimane.
Austatud hr Ruben, kogu lugupidamise juures ma arvan, et kui Teie kord Peetruse juurde jõuate, ei hakka ta Teilt midagi küsima, vaid juhatab lahkelt alumisele korrusele.
