Homode pretensioonidega ei saa nõustuda

 (150)
Homoabielu
Reuters/Scanpix

Justiitsministeeriumis plaanitakse 2010. aasta esimeses kvartalis valmis jõuda rohkem kui 40 ettepaneku analüüsiga, mis on esitatud mitteabielulist kooselu puudutava õigusliku ja sotsiaalse regulatsiooni kohta. Kõige rohkem kõneainet on andnud samasooliste kooselu reguleerimine seaduse alusel.

Seda seadustamist nõuavad eelkõige homod, kellel on ka arvukalt ühinguid, internetilehekülgi ja lobigruppe oma nõudmiste väljendamiseks ja propageerimiseks.

Homoaktivist Reimo Mets on vastanud küsimusele, miks nad endist viisi rahulikult ei ela, vaid nõudmisi esitavad, et nad on selgusele jõudnud oma inimõigustes ja asunud nende eest Euroopa eeskujul aktiivselt võitlema. Ja et nad soovivad diskussiooni ühiskonnas. Olgu siis diskussioon ja loomulikult selline, et meie meedia ei peaks oma kohuseks ainult ühiskonda n-ö arendada Euroopa liberaalsete trendide vaimus taluma kõiki homode nõudmisi, vaid avaldaks ka ühiskonna konservatiivse osa arvamusi. Olen kindel, et tavakodanikul tohivad ka täiesti olla oma eelistused ja eriti oma arvamus laste kasvatamise suhtes.

Olen naine, ema ja vanaema. Kas siis, kui avaldan mõnede homode nõudmistega mittenõustumist, olen ma homode määratluse järgi lihtsalt arenematu mittetolerantne homofoob?

EU peab poliitliselt korrektseks kogu hiigelterritooriumil homode nõudmised peale suruda, isegi kirikuõpetajad suruda homosid altari ees õnnistama, määratledes mittenõustujad arenematuteks ja igandlikeks. Aga mille poolest see erineb Nõukogude Liidu praktikast? Ka siis olime sunnitud teadma, mida tohib ja mida ei tohi kommunismiehitaja kasvatamise kontekstis arvata, veel enam aga lehes kirjutada.

“Kodanlikud natsionalistid” kuulusid 1950ndatel täiesti arenematute ja igandlike isikute kategooriasse ja kuulusid represseerimisele. Me ei taha ju ometi täna samade meetoditega uut inimest, EU-last kasvatada, kelle puhul soomääratlus ja sellest tulenev elukäitumine on midagi teisejärgulist.

Homod pilluvad oma õiguste nõudmisel mõnesid stampväiteid, millega ma nõus olla ei saa, sest need ei vasta tõele:

1. “Homosid on 5-10 protsenti rahvastikust, homoks osutumine on inimesest sõltumatu geneetiline paratamatus.”
See ei vasta tõele. Kui juba protsente loopida, siis võiks need võtta mõnede USA linnade mõnede linnaosade järgi, kus homo-elulaad on valdav. Kui Eesti taluperemeeste pojad oleksid kümne protsendi ulatuses homodeks “osutunud”, kuidas siis talupidamine üldse pikkade sajandite vältel võimalik oli? Tegelik nn geneetiliste homode protsent on teadaolevalt kõige rohkem 2-3.

2.“Enamus lapsi on õnnetud just selles peres, kus on mees ja naine, sest koos elavad mees ja naine on täielikult amoraalsed — mehed klobivad oma naisi laste silme all, naised lasevad end sussina kohelda, isa joob ja laaberdab, ema tõmbab mööda küla ringi” (tekst homode leksikast)”.
Ühesõnaga, homod kirjutavad kogu inimsoo patud, mis muidugi on olemas ja aastatuhandeid olnud, iga esimese normaalse perekonna kaela. Seevastu homopaaridesse inimkonna patud üldse ei puutuvat, nemad kasvataksid lapsi eranditult hoole ja armastusega.

3.“Homosoodumus on juba lastel, nad vajavad sellekohast mõistmist ja toetamist.”
See on homode üks ohtlikumaid stamparvamusi. Mis east alates siis? Kes siis on see tark, kes on õigustatud last oma “mõistmise ja toetusega” homosuundumuse avastamisele juhtima? Selline käsitlus õigustab nende promoüritusi ja aktiivset tegevust teismeliste suunal.

Me näeme, et homode praegune võitlus oma inimõiguste eest suundub “arenematu” konservatiivse ühiskonna vastu ja väljendub aktiivsetes pretensioonides, millest mõned on agressiivsed. Nimelt tõstavad nad kilbile seksuaalse orientatsiooni valimise vabaduse kui ühe põhilisema inimõiguse. Ja selle baasilt nõuavad nad abiellumise ja lapsendamise õigust. See kõik sarnaneb sellele, et nad vajavad ja nõuavad ühiskonnalt indulgentsi, sest muidu puudub neil ikkagi täisenesekindlus oma orientatsiooni suhtes, olgu see nii vabalt valitud kui tahes.

Ma ei ole selle vastu, kui nad juriidiliselt vormistavad oma kooselu varaliste kohustuste ja õiguste fikseerimise eesmärgil. Ja ma ei ole selle vastu, kui nad kasvatavad omaenda bioloogilisi lapsi. See viimane ei ole niivõrd õigus kui otsene kohustus. Ma ei ole selle vastu, kui nad selle kooselu pidulikult vormistavad. Aga ma ei ole nõus nõudmisega, et riik peab homokooselusid käsitlema perekonnana, võrdselt traditsioonilise perekonnaga.

Loe veel

Nimelt kaasneks perekonnana tunnustamisele õigus võtta kasvatada lapsi. Ja pärast perekonnana tunnustamist järgneb laste nõudmine paratamatult (nagu Euroopas).

Pikemalt tahakski peatuda laste inimõigustel ja õigusel adopteerida. Homode seksuaalse orientatsiooni vaba valimise õigus ei saa olla inimõigusena suurem kui laste vääramatu õigus häirimatule lapsepõlvele, häirimatule kasvamisele kaelakandmise ikka, kus nad juba ise on suutelised oma elu üle otsustama. Enne seda ei ole kellelgi õigust nende eest nende edasise elu sisulisi valikuid puudutavaid otsuseid teha.

Homode sügav eksiarvamus on, et kellelgi üldse on mingeid õigusi lastele. On oluline rõhutada, et vanematel ei ole mitte õigused lastele, vaid on vastutus ja kohustused laste ees. Perekonna olemus ja mõte ongi eelkõige vastutus ja kohustused laste, uue elu ees. Vanemate armastus laste vastu tuleneb vastutusest ja kohustustest, mitte millestki muust. See armastus ei ole deklaratiivne. See on kogu inimkonna ajaloo nii olnud ja seda ei saa hakata ka täna formaaldeklaratiivselt muutma. See on väga oluline ja kõige põhilisem erinevus konservatiivse ühiskonna ja homode seisukohtades lastekasvatamise suhtes.

Aktiivne homoliikumine Euroopas ei ole veel kuigi vana, see algas 1970ndatel aastatel, tähendab, vaid üks põlvkond tagasi. Eksperiment peaks olema pikem, et kindlaid järeldusi teha. Liberaalne homoõiguslus on silmatorkavalt kõledalt deklaratiivne ja rõhub ainult oma seksuaalse orientatsiooni vaba valiku õigusest kui kõrgest inimõigusest tulenevatele õigustele. On oluline veelkord rõhutada, et selliselt saab deklareerida õigusi mingite objektide (näiteks varaliste) suhtes. Lapsed ei ole objektid, vaid olulised subjektid oma võõrandamatute inimõigustega. Kui ühiskonnas õnnestub tekitada põhimõtteline väärtuste nihe, mis laste subjektsust enam ei tunnista, kust siis üldse veel tulevad subjektsed, vabalt välja kujunenud isiksused?

Minu tähelepanekute kohaselt tahame me kõik täiskasvanutena rääkida oma emast ja isast, oma vanaemast ja maakodust, oma vanavanaisast ja põlistalust. Tahame neist inimestest ja asjadest rääkida, oma lapsepõlve ja suguvõsa uhkusega esile tõsta. Sest me toetume inimestena olulisel määral neile asjadele. Mis saab lastest, kellel on vaid homopartnerluse (või ka vahelduva heteroparnerluse) osalised, kes neile voodikohta ja toidutaldrikut pakkunud on? Kauaks seda ühiskonda siis veel on?

Ma ei valuta südant mitte ainult maailma pärast, milles elavad ja hakkavad elama minu lapselapsed ja meie kõigi lapsed ning lapselapsed. Ma väljendan sügavat mittenõustumist homode siinkirjeldatud pretensioonidega.