Homo religiosus või homo ludens?
Inimkond jätab oma minevikuga hüvasti naerdes.
Karl Marx
Eelisikulist faasi iseloomustab “mina”-teadvuse nõrkus või puudumine, inimest juhib vaist ja “kollektiivne mõistus”. Siinne jumalapilt on rõhutatult grupikeskne ja antud grupile “ainuõige”. Jumal on inimkooslusest rõhutatult suurem, võimsam, Talle tuleb tingimusetult alluda, alistuda. Selline Jumal hirmutab Põrguga ja tasustab sõnakuulelikke Paradiisi või Taevaga. Ühiskonda reguleerib käsk ja keeld, tabu. Riikide tekkide eelisikuline jumalakultus jätkub põhimõttel “Kelle võim, selle usk!” (nt Rooma keiserlik kristlus).
Isikupära edenedes algab jumalapildi diferentseerumine — kuni nt kristlik protestantism arendab selle lausa “ühemehekoguduseni” välja — üldise preesterluseni, milles igaühel vahetu ligipääs Loojale. Tõsi, individualiseerub ennekõike jumalakogemus, postamendilt kistakse alla preester kui selle vahendaja ja asendatakse hoopis demokraatlikuma Püha Vaimuga. Ja ehkki sünnib erinevaid Piibli kirjakohtade tõlgendusi, jäävad põhidogmad ikkagi kõigutamata (selle kallale läheb alles hilisem „liberaalteoloogia“). Kuna aga isik kasvab kõige kiiremini läbi endakeskuse ja -tähtsuse, ongi õige pea tulemuseks „kümme tuhat usulahku“. Kuna “inimesel rahva seast” reeglina puudub sügavam kultuurikogemus, mis kõiki ühendaks, rajab iga vähegi jõulisem „isehakanu“ oma kiriku ja seni Üheainsa valitsemise alt vabanenud inimolend kistakse nüüd juba paljude “väikeste kirikuvürstide” meelevalla all ribadeks. Puhastatud Usk osutub oma tärganud egoismis varasemast hoopis jäigemaks ja sallimatumaks teisitimõtlejate suhtes, “nõidade põletamised” ületavad inkvisitsiooni kuriteod peagi paljukordselt, sektid aga saavutavad inimeste ajupesus mõõtmed, mis täna on sundinud mitmeid arenenud maid nt Elu Sõna taolisi rühmitusi lausa ära keelama.
Väidetakse, et kuni XX sajandini oli protestantism valdavalt vanatestamentlik käsu- ja keeluõpetus. Mõned aastad tagasi šokeeris Soome kirikuüldsust pastor Antti Kylliäinen oma raamatuga “Kõik pääsevad taevasse“ — millega ta tahtnud vaid leevendada koguduseliikmete seas levinud hirmu Põrgu ees (mis pidanuks kuuluma pigem kuskile Lutheri aega). Kui judaism, kristluse allikas, kauples veel julgelt oma Jumalaga, siis paistab et just protestantism langes tagasi “Ja Sinu tahtmine sündigu…”- allaheitlikkusse. Võeti vastu kõik, “mis tuli” ja loodeti tasule Taevas pärast surma.
Alles kaasaegses (Ameerika) eduteoloogias julgeb kristlane uuesti oodata (või isegi nõuda) Loojalt vastutulekut oma palvemaagiale — tervist, karjääri, rikkust. Ja ennäe imet — enamasti saavutabki seda. Selgub, et imesidki saab tellida: “Kui te jääte minusse ja minu sõnad jäävad teisse, siis paluge, mida iganes tahate, ning see sünnib teile!” (Joh 15:7). Ei mingit virelemist enam — see oleks “ebapiibellik”.
Senine Üks Suur Vaim on nüüd jagunenud paljudeks vähemateks omavahel inimhingede pärast konkureerivateks vaimukesteks, kellest igaüks püüab teha endale allutatutega “lepingut”, et nood jumala eest konkurente “toitma” ei läheks. Ent juba gnoosis ja šamanism teadsid hästi, kui mitu tilka verd “vaimust haaratu” sellistel puhkudel kaotada võib. Sestap kogutigi tarkust ja väge, et sedasorti jumaluste — arhon(t)ide, deevade, kiivate vaimude jms-ga juba võrdsemalt positsioonilt rääkida. Kui Jeesus oma kõrbekogemuses suudab veel vastu panna Saatana eduteoloogilistele ahvatlustele, siis kaasaja tavausklik on oma identiteedilt veel liialt nõrk selleks, et omal jõul vastu seista teda alatasa ähvardavale Kaosele. Nõnda usaldataksegi oma vaevu tärganud iseolemine mõne isikustatud arhetüübi turvalisse, kuid suletud rüppe, saades vastutasuks kõike vajalikku. Nii loovad fundamentalistlikud kogukonnad terveid kollektiivseid „energeetilisi“ välju ehk egregore, mille liikmed tunnevad ennast hästi mitte ainult oma maapealsetes getodes, vaid ka surmajärgsetes ühisjõul loodud “astraalparadiisides”.
Nagu öeldud, on isikulise arhon(d)i iseloom kiivas nagu näiteks Vana Testamendi tormi- ja sõjajumalusel JHWH-l — et mitte “saaki” mõnele niisama kiivale konkurendile käest lasta. Väidetamisi on selles sümbioosis viibiv hing oma “vaimsele valitsejale” niisamasugune “toit” (hirmu-, pühendumise-, tänu- jms energia) nagu kari karjusele. Võib arvata, et kollektiivsest alateadvusest alles “pinnale tõusnud” isiku puhul on selline sümbioos paratamatu ja loomulik. Kuid täna on see juba vananenud “ideaal”. Inimene on edasi läinud, isikust on saamas isiksus — oma ainukordsust ja loovust avastav ning väärustav isik. Ja isiksuse jumalapilt on juba hoopis midagi muud kui kaks eelnevat.
Me räägime täna mitte lihtsalt religioossuse “individualiseerumisest”, vaid ka Looja muutumisest kunagisest “hirmu ja armu andjast” või sellele järgnenud “armastavast Isast” pea võrdväärseks partneriks — vanemaks vennaks või Õpetajaks, hämmastavaks sõbraks, kes kutsub kirglikult üles arengule, milles “sügavus saaks rääkida sügavuse vastu”. Sellist jumalapilti kohtame mõneti juba Jeesuses (kui tolle “Isa-kultusest” mööda vaadata), kuid selle üheks “tõeliseks maaletoojaks” on näiteks Neal Donald Walsh oma tänases maailmas ülipopulaarsetes “Jutuajamistes Jumalaga”. Walsh’i Jumal armastab naljatleda, peab jutlusi kaasaja põletavatel teemadel (sh globaliseerumisest) ning on muulgi viisil “rohkem inimene” kui kunagi varem.
Siin näeme uut kvaliteeti — Mängivat Jumalat, kes avab meiski mängule vajalikke vabadusemõõtmeid. Küsimus pole enam eduteoloogilises “kristlikus maagias” ega enese äraandmises kellegi “Vaimu alla” (mille klassikaliseks näiteks on küllap apostel Pauluse “mitte mina, vaid Kristus minus”), vaid kahe Täiskasvanud Olendi — Looja ja Loodu loomingulises vestluses, lausa sokraatilises filosofeerimises, milles antakse juba pigem Informatsiooni kui täidetakse teise soove. Jumal pole nüüd enam see, keda kardetakse või kellega kaubeldakse, vaid kelle kaudu lülitutakse üha võimsamasse teabevoogu, mille Kaosest kangastub “uusi taevaid ja uusi maid”. Meie ees on Informatsioonajastu Jumal, kes aitab meil mõtestada kogu seda rikkust, mis meie peale täna — ikka Taevast — vallandub.
Kuna maailmas eksisteerivad täna kõrvuti ka kõik varasemad jumalapildid, on see neile muidugi paras kultuurišokk. Ja just sellist “ketserlust” esindab Neal Donald Walsh. Loomulikult kaasub sellega ka senise teoloogia üleüldine “humaniseerumine”, kohanemine kasvavate isiksuste kasvavate vajadustega — “reformatsioon” muutub permanentseks loovuseks, kollektiivsed dogmad kärisevad kõigist õmblusist, reetes pahatihti oma religiooniväliseid tagamaid — valet, võltsinguid, võimuiha. Religioossesse teadvusse tulvab üha sügavamalt poolvedantalikku äratundmist endast kui kaasloojast.
Kuid see pole veel transpersonaalne tasand. Isikulisel tasandil jääb Jumal ikkagi Teiseks — ehkki mitte enam Täiesti Teiseks, nagu mütoloogilis-religioosse meemi valitsemise aegu. Postmodernne jumalasuhe on Martin Buberi Mina-Sina suhe, võrdväärsete dialoog. Ja see pole jumalakogemuse lamendumine-madaldumine, “sekulariseerumine“ — nagu kohati kardetud. Kuigi mõnel pool on kirikuelu tõesti mandumas müsteeriumist lobedaks klubitegevuseks, kutsub evolutsiooni põhisuund sinna, milleni varemalt jõudsid vaid “vähesed väljavalitud“ — müstikud. Üha enamad valmistuvad täna oma õitselepuhkeva, Loojale sügavamalt avaneva isikuse jõul tegema “neidsamu tegusid mis Jeesus — ja veel suuremaidki”.
Transpersonaalsel tasandil duaalsus kaob ja inimene kogeb end “millenagi”, mis on olnud aluseks nii tema personaalsele “mina”-pildile kui ka jumalapildile — Teadvusena. Siin jõuame metafüüsiliste arhetüüpide, Traditsiooni Tarkuse ehk selleni, mida aegruumis esindavad vedanta, jooga, tiibeti budism (tantrad) ja küllap inimkonna müstiline traditsioon tervikuna.
Swami Shivananda (1887-1963), India tuntud filosoof ja vedantaõpetaja, kirjutab: “Vedanta — see on praktiline filosoofia. See ei jutlusta saavutamatut ideaali… Ida filosoofia algab seal, kus lõpeb lääne oma.” Miks? Sest Lääs lähtub vaid viie meeleaistinguga piiratud ärkvelolekukogemusest, Ida aga kõigi kolme inimese põhiseisundi — ärkvelolu, unistamise (unenägudega une) ja süvaune kogemusist. Kui inimene suudab meditatsioonis oma teadvuse kaasa võtta süvaunne, on tulemuseks kõrgeim seisund — turya (“neljas”), milles Atman osutub Brahmaniks. Kaasaja avaraimalt mõtlevaid filosoofe, Ida Tarkust lääne teadusega ühendav Ken Wilber vahendab üleisikuliste arenguastmete tutvustamisel suuresti Sri Aurobindot, vedanta tänast suurkuju. Ameeriklased ise tõstavad nende kahe mõttetarga kõrvale veel vaid Sokratese.
Vedanta on siis filosoofia, mis läbi Suurte Õpetajate müstilise kogemuse on jõudnud “lõppu”, Absoluutse Tõe kui totaalse teadvelolu, valgustumise, nirvikalpa samadhi, Brahma-teadvuseni. Millisest Jumalast saab siin enam olla jutt, kui “Kõik on Brahman”, sat-cit-ananda — Absoluutne Olemine, Absoluutne Teadmine ja Absoluutne Õndsus? Kui Sina oledki Too (tat tvam asi), siis leiad Taeva “seespidi endast“ — mis ületab duaalsuse ja kõik määratlused. See on filosoofia lõpp, religiooni lõpp ja võibolla isegi — Jumala lõpp. Ja alles siin saab kerkida viimseim metafüüsilisist küsimusist: “Miks Jumal lõi maailma?” Miks sisenes ta alul nii kannatusrikkasse teisitiolemisse Looduna? Sest Tal oli IGAV! Tahtis ta mängida! Ehk on nii, et kuni inimene on veel Loojast eraldi, Temast alamal, on ta homo religiosus. Kui ta aga Temaga endas kohtub, nõnda et isiksuski kaob, osutub maailm Kosmiliseks Tantsuks — lila`ks — ja jumalikuks looriks, mis seda mähib — maya`ks. Milleks see pettepilt? Et oleks põnevam? Küllap vist. Lapsedki mängivad peitust — ka iseendaga.
Üha uued ja uued hinged paiskuvad Brahmanist sädemetena teadvuseruumi, et kuskiltpeale tunda end Temasse tagasi langemas.
Küllap selline on Looja — Sinu ja Minu — Hingamine.
