Holokaustipäev

Sel nädalal mälestati Eestis ametlikult teist korda holokaustipäeva. Eestlaste hoiak holokausti suhtes on üldiselt tõrjuv ja ignoreeriv. Meedias oli holokausti teema tänavu olnud peaaegu olematu.

Teadetena käisid läbi paar üsnagi tagasihoidlike mõõdetega üritust: Ühing Israeli Sõbrad presenteeris ja jagas Rahvusraamatukogus holokausti õpikut ning noorteühing Avatud Vabariik korraldas okupatsioonimuuseumis foorumi holokausti ohvrite mälestuseks. Enamik inimesi isegi ei tea, mida holokaustipäev täpselt tähendab ja veel vähem oodatakse sellelt sõnumit tänapäevaks.

„Mis siis oli holokaust? Miks selline nimi? Kas juutide tapmine oli hullem, kui kõik muud kuriteod maailmas? Kas juutidel on rohkem õigust kõiki teisi süüditada kui teistel neid?” Sellised ja sellist laadi on enamik kommentaare holokaustipäeva kohta.

Kas Eesti peaks mälestama holokaustipäeva? Milline on selle päeva sõnum tänapäeva eestlasele?

Möödunud aasta jaanuaris, kui Eesti pidas esimest korda ametlikult meeles seda kohutavat sündmust ütles Elhonen Saks oma kõnes Toompeal, Riigikoguhoones peetaval ametlikul vastuvõtul, et holokaust ei ole juutide probleem, vaid kogu kristliku Euroopa tsivilisatsiooni probleem. „Juutidel, kes hukkusid holokausti ajal, ei ole enam probleemi”, ütles Elhonen Saks: „probleem on nendel, kes peavad elama teadmisega, et nende tegevuse või tegevusetuse tõttu sai Euroopas midagi sellist toimuda.”

Sõna „holokaust” tuli kasutusele pärast Teist Maailmasõda. Kui pisut nendest koledustest, mis pandi toime juudirahva keskel, sai teatavaks, ütles Winston Churchill, Suurbritannia peaminister, et puudub sõna, mis adekvaatselt väljendaks seda, mis on toime pandud. Massimõrv, genotsiid ja kõik teised tuntud sõnad tundusid liiga leebed, et kirjeldada seda õudust, isegi siis, kui teada oli vaid väike osa sellest, mis tegelikult toimus. Inglismaal võeti kasutusele kreeka keelest tuletatud sõna „holokaust”, mis tähendab kõige elutu ja elava täielikku hävitamist tules.

Mille poolest erines see, mis tehti juutidega, kõigi teiste kannatustest? Kõigil teistel juhtudel, nagu sõdades ikka, hävitati eelkõige vastaspoole armeed. Kannatajateks osutusid ka teised, kes olid lähedal või sattusid pommitatavasse piirkonda. Tapeti rahva juhte ja mõningatel juhtudel ka inimesi nende usutunnistuse või mõne muu tunnuse alusel. Enamasti jäid ellu need kes alistusid või kollaboreerusid.

Juute tapeti selle tõttu, et nad olid juudid. Tapeti mehi, naisi, lapsi ja imikuid. Neid ei aidanud Sakslaste poole üleminek, koostöö ega abistamine. Avraham Benjamin, Iisraeli suursaadik Baltikumis rääkis möödunud aasta holokaustipäeval, et on teada ka juhtum, kus leiti üles ristiusku pöördunud ja aastaid kloostris elanud juudisoost nunn, kes tiriti välja kloostrist ja saadeti hukkamisele. Imikud ja väikelapsed ei kujutanud Saksa armeele mingit ohtu, kuid nad tapeti selle tõttu, et nad olid juudid.

Mis viis Saksa rahva Euroopa kultuurrahvana selliste tegudeni? Analüüsida on ilmselt võimalik ainult arenguid, mis alluvad loogikale. Siin võiks nimetada Adolf Hitleri vajadust rahastada oma maailmavallutamise plaani, millega algas juutide hävitamine. Siiski, sõja alguspäevil oli neil veel võimalus oma varanduse maha jätta ja põgeneda Iisraeli. Selleks, et õigustada juutide ära ajamist ja varanduse konfiskeerimist, õhutas Hitleri partei kogu rahva hulgas viha juutide vastu, mis lõppes nende totaalse ja süsteemse hävitamisega.

Vihkamine ja mõrvahimu kasvasid lumepallina. Sõja alguspäevil lasti juute maha. Aja kulgedes kadusid ka need nõrgad järelejäänud eetilised piirid. Mahalaskmine ei olnud piisavalt tõhus, kuna hukkamiseks kulus palju aega ja laskemoona. Pärast inimkatsetusi Saksamaal tehti kindlaks, et gaasikambris suri väikelaps umbes viie minuti ja tugev täiskasvanu viieteist minuti jooksul. Selliseid „inimeste tapmise tehaseid” ehitati hulgaliselt Poolasse ja mujale. Surnukehad matsid kaasvangid sõja esimesel poolel kaevatud kraavidesse või looduslikesse orgudesse. Enne sõja lõppu pidid paljud elus olevad vangid ka neid haudu lahti kaevama, et hukatud juute põletada. Mõrvatud juutide koguarv Teises Maailmasõjas oli vähemalt üle kuue miljoni või isegi kuni seitse miljonit. Täpne arv on tänaseni teadmata.

Siiski oli kõigi nende koleduste juures palju loogikale allumatuid arenguid. Küsimus, miks Saksa rahva hulgas ei saanud terve mõistus jagu diktaatorist, on tänaseks vastuseta. Samuti on vastuseta küsimus, miks kogu Lääne Euroopa lasi sellel toimuda. Kui Saksamaal tapeti juute, arvasid prantslased, inglased ja mitmed teised Lääne Euroopa rahvad, et ega see neid ei puuduta. Samuti arvati siis, kui Saksamaa tungis kallale Tshehhile ja Poolale. Arusaam, et see puudutab ka neid tekkis siis, kui välksõjaga vallutati Luxemburg, Holland, Taani ja Norra, kuid siis oli juba hilja.

Mis garanteerib, et selliseid asju enam ei saaks juhtuda? Sarnast suhtumist on küllaga ka tänapäeva konfliktides. Kui Saddam Hussein sadu tuhandeid oma kodanikke mõrvas, siis enamus lääne poliitikuid ütles, et meil pole õigust sekkuda kuna see on nende siseasi. Kui USA siiski sekkus, said Saksamaa ja Prantsusmaa väga kurjaks. Kas ikka on süütute tsiviilisikute tapmine mistahes riigis kellegi siseasi? Kas Teine Maailmasõda ei andnud veel piisavat õppetundi?

Ajaloost teame, et juudid taastasid oma iseseisva riigi 14. mai 1948. aastal. Holokaust toimus vahetult enne seda. Lugedes Piiblis kirjutatud varajasemast juutide ajaloost näeme, et enne kui juudid asusid teele Egiptusest tõotatud maale, püüdis vaarao takistada seda, tappes kõik väikesed poisslapsed. Sama analoogiat näeme Estri raamatus ja enne Jeesuse sündi. Hitleril õnnestus tappa suur osa juudi rahvast vahetult enne Iisraeli riigi taastamist pärast kahe tuhande aasta viibimist hajutatult rahvaste keskel. Kas see võis olla juhus, või näeme siin sama ilmingu kordumist?

Ainult üks päev pärast Iisraeli riigi väljakuulutamist 1948. aastal ründasid noort juudiriiki kõik ümberkaudsed rahvad. Iisrael lõi rünnakud tagasi. Araabia Liiga maad on mitmeid kordi ühinenud Iisraeli rünnakuteks, et selle riigi lõplikult maailmakaardilt minema pühkida. Tuntumad nendest on 1967. aasta „Kuuepäevasõda” ja 1973. aasta „Yom Kippuri sõda”. Mõlemal korral lõi Iisrael endast mitmeid kordi suuremaid armeesid ja saavutas mitte ainult võidu, vaid ka lisaks maad juurde.

Möödunud kümnendi jooksul on Araabia Liiga maade juhid aru saaanud, et nad ei suuda Iisraeli sõjas võita. Uus plaan on nende jaoks tõhuseam: rahastada ametlikest allikatest terrorismi, et hävitada, paanikat külvata ja selliselt täielikult demoraliseerida tsiviilisikud Iisraelis. Selliselt on asjad ka läinud, siiani nendele edukalt. Sarnaselt holokaustiga Teises maailmasõjas, ei näe Lääne Euroopa selles tegevuses mingit ohtu. See on nende siseasi, millesse ei tuleks sekkuda. Samuti ei tohiks Iisrael ennast kaitsta ei aktiivselt ega ka passiivselt. Isegi kaitserajatise ehitamine oma elanike turvamiseks on ebasobiv. Kui ka tänapäeval on veel inimesi, kes ei näe süsteemseid arenguid nende sündmuste taga, siis nad on kas tendentslikud või tarbinud ainult tendentslikku informatsiooni.