Hirmus lugu: tütar sai emalt kingiks korteri ja viskas seepeale ema välja
Lätis elavad mõned mu sugulased, keda me külastame kogu perega kord-kaks aastas, veidi tihedamini helistame. Peab tõdema, et viimase poole aasta jooksul ei olegi me suhelnud ning külla meid samuti millegipärast kutsutud ei ole. Seetõttu otsustasingi helistada, et teada saada, kuidas neil käsi käib, kas kõik on korras või juhtus äkki midagi?
Kõne alguses, nagu ikka, vahetasime uudiseid. Edasi järgnes jutt, millest sain aru, miks keegi pole ihanud meiega vestlust pidada. Räägiti hirmus lugu, mis leidis aset mitte nii väga ammu. Massimeedias kirjeldatakse suhteliselt tihti sarnaseid juhtumeid, kuid mul ei olnud õrna aimugi, et keegi mu sugulaste seas (olgu, et mitte nii väga lähedased) on võimeline nii koletu ja ebainimliku teo toimepanemiseks. Aga näib, et on leitud ka selline jõhkard.
Juhtus see eelmise aasta sügisel oktoobris Läti linnas Daugavpils (Kagu-Lätis). Tol päeval oli ilm vastik: sadas vihma, õhutemperatuur ei olnud rohkem kui seitse soojakraadi. Hea peremees ei lase sellise ilmaga koeragi kodust välja. Päev kaldus õhtusse, juba lülitati sisse tänavavalgustus.
Äkki ühes majas läks lahti uks, kust väljus veidi lonkav eakas naine, tühi ämber käes. Seljas olid tal kerged riided. Läks puukuuri, korjas ämbri puid täis ning kõndis tagasi sooja ja valgustatud majja. Vanamemm imestas, avastades, et uks, kust ta just väljus, on kinni pandud. Ta mõtles, et ju on põhjus tuules ning koputas. Keegi ust ei avanud ega midagi öelnud. Koputas siis veel ja veel. Lõpuks hakkas karjuma, paludes teda sisse lasta, kuid aknast paistnud inimeste siluetid ei liikunud.
Naabrid olid suvilasse sõitnud, vana naine ei jaksanud haigete jalgade tõttu palju kõndida; mobiiltelefon oli samuti koju jäänud, seega abi kutsuda ei olnud võimalik. Tunni pärast eideke jättis järgi katsed koju saada ning läks meelt heites kuuri, et vähemalt vihmast varju saada, ja hakkas kibedasti nutma. Pähe hakkasid tulema igasugused mõtted. Mõneks hetkeks tuli isegi mõte, et tema enda tütar viskas ta kodust välja, kuid see mõte tundus tol hetkel absurdne.
Järgmisel päeval ei saanud eit ikka koju ja siis tuli tõeline paanika. Ta karjus valjult ja kutsus abi, palus end koju lasta. Lõpuks reageerisid kisale suvilast tagasi tulnud naabrid. Nemad kuulasid tähelepanelikult ning kutsusid politsei. Politseinikud avastasid, et naise seisund andis parimat loota: näljane, jõuetu, väsinud, nukker...
Vanaema rääkis politseile, et elab selles majas, kuid see korter on kirjutatud tema tütre nimele ning tütar ei lase teda koju. Kontrollides dokumente, veendusid politseinikud, et seaduse mõistes on kõik õige ning tütrel oli õigus oma ema kodust välja visata, kuna viimane elas seal ebaseaduslikult (isegi sissekirjutus puudus). Samuti ütles eideke õiguskaitseorgani töötajatele, et temal on veel üks tütar, kes elab Põhja-Lätis Valka linnas. Politseinikud võtsid siis temaga ühendust. Uudise peale hingepõhjani raputatud tütar hakkas sõitma Daugavpilsi, et võtta oma ema enda koju elama.
Hiljem selgusid veelgi hirmsamad detailid. Paar kuud enne seda juhtumit müüs vanamemm maha oma maja Valkas selleks, et osta oma tütrale hea korter väikeses majas Daugavpilsis, nagu viimane sooviski. Vana ema loomulikult oletas, et hakkab nüüd koos oma lapsega koos elama. Tolle hirmsa oktoobri õhtuni see nii oligi.
Nagu näha, otsustas tütarlaps omamoodi tänada ema suurepärase kingi eest. Pähe ei mahu see, kuidas nii vääralt võib kohelda enda ema? Ema on ju püha ja kõige kallim!
Mind see lugu raputas väga tugevasti. Milline lurjus (pehmemat sõna ei leiagi) peab olema, et niimoodi käituda? Hetkel elab tütar koos oma enda tütrega. Kusjuures viimane on sattunud mingisse kahtlasesse seltskonda (räägitakse, et mingi usulahk). Nii et võimalik, et julmur-ema veel kannatab enda tütre tõttu samamoodi, kui vaene eit pidi kannatama. Aga vanamemm siiani elab koos oma teise tütrega, kes kõhklemata võttis ema enda juurde elama ning ei jätnud teda hätta.
Küll ei ole ilus seda rääkida, aga tuleb. On hea vanasõna: „usalda aga kontrolli“. Kallid vanemad, olge tähelepanelikud! Usun, et teie väga armastate oma lapsi, aga siiski leidke võimalus juriidiliselt ennast kindlustada, et teie laps üks kord ei paneks teie ees kinni koduust, millele teil on rohkem moraalset õigust, kui teie lapsel.
Minu arvates ei saa selliseid tegusid mitte kuidagi vabandada. Olen kindel, et see hirmus naine veel saab tagasi selle, mida ta väärt. Sellised kuriteod ei jää karistamata!
