Hille Hinsberg Ilvese uusaastakõnest: nüüd on president päris pehmoks keeranud
Kommentaator oli juba ette kindel, millest juttu tuleb. Ta oleks võinud minna selgeltnägijate tuleproovi ja ennustada, et riigipea räägib sallivusest ja võrdsetest õigustest ja vabakonnast ja muust taolisest - asjadest, mis veel mõni aasta tagasi olid nii rahvakauged, et nende selgitamiseks tuli sõnaus-konkursse korraldada. Nüüd on need mõisted mitte ainult pidevalt eetris, vaid muutunud meinstriimiks, nii et isegi aasta viimastel minutitel pole neist pääsu, ohkab netikommentaator.
Presidendi aastavahetuse pöördumine on kõnepidajale keeruline formaat. Enamuses kodudes pannakse sel ajal telekas vaikseks ja helendavat ekraani on vaja ainult selleks, et nurgas tiksuvaid minuteid ja sekundeid jälgida. Seltskond paneb aga juba esikus joppe selga, et haarata šampanjaklaasid ja jõuda õigel ajal tänava peale ilutulestikku vaatama. Keegi ei oota ammendavat kokkuvõtet maailma ja Eesti ajaloo olulistest sündmustest. Igas kanalis on juba meenutatud aastat 2014 oma rõõmsate ja õudsete hetkedega. Presidendil pole siia enam palju lisada.
Muidugi laulupidu, muidugi tublid spordisaavutused. Muidugi ei saa ta mööda minna ka kriisidest. Jätkuv ohuolukord tingib, et kõlasid märksõnad nagu julgeolek ja anneksioon - need aga omakorda toovad inimestele meelde kohe ka Obama külaskäigu, NATO poisid Ämaris või Eesti toodete tõrjumise naaberriigis.
Kodumaised mullistused väärisid ära märkimist. Formaadi tõttu puudutas president ägedust tekitanud skandaale seekord pehme pintsliga – ajalukku ei lähe ju mitte argine labasus ja sõimlemine, vaid sedakaudu toimuv aeglane liikumine avatuma ühiskonna poole.
Mina rõõmustan selle üle, et turvalisuse tagamise, riigipidamise reformi ja muude tõsiste teemade kõrval sai ära märgitud ka hea seenesügis. Pühade ajal on vaja tunnet, et "rahu maa peal ja inimestest hea meel". Suurte ja ühiskondlike asjade kõrvale peab mahtuma inimlikkus. Kui igaüks areneb pidevalt oma parema mina suunas, siis on lootust ka riigil olla seest suurem, kui ta väljast paistab.
President rääkis, kui oluline on mõistev ühtehoidmine. Loodan, et järgmisel aastal, kui piduõhtul teleka ette kogunenud seltskonnas on näiteks nii peatne noor ema kui mugavuspagulane ja Eestisse kolinud välismaalane, ütleb kõnepidaja, et rõõmustagem koos hea õuna-aasta üle. Seejärel soovib Happy New Year, s nastupajušim, head uut aastat, armas Eesti! Ning kõik tunnevad, et Eesti ongi armas – just sellisena, nagu ta on.
