Hiis — Eesti märk

 (1418)

Kui 2002 kevadel töötasid Pikand ja Int-Lambot välja Eesti brandi, mis läks meile, eesti rahvale maksma 13 miljonit, siis oli tulemuseks hale “Welcome to Estonia”. Nii juhtub alati, kui ärimehed hakkavad brandi otsima — hind tuleb meeletu, aga väärtus on tühine.

Esiteks pole sõna brand eestikeelne ega ole ka Eestiga kuidagi seotud. Teiseks ei saa Eesti märgi sihiks olla mingi toote või Eesti tutvustamine välismaal, sest Eesti märk peab olema midagi enamat, kui välismaa turistidelt raha meelitamine. Kas me oleme olemas selleks, et kellelegi muljet avaldada? Või on meis mingi väärtus iseeneses?

Eesti märk saab olla ainult meie endi jaoks ja tuleneda meie sisemisest väärtusest. Seostada Eesti märki mingi toote, äri ja rahateenimisega on äärmiselt labane. Kas Egiptuse püramiidid ehitati turistidele? Kas Stonehenge ehitati Suur-Britannia uhkuseks? Kas tiibetlased ehitasid 6000 kloostrit, et maailmale muljet avaldada? Ei, need tehti sisemisest vajadusest lähtudes.

Nagu näha, sõltub kõik sellest, millise inimrühma ehk teadvustasandi poolt märk luuakse. Kirjandusinimene pakub raamatut, kirjandust. Teadlane mingit avastust või leiutist. Majandusinimene ehk rahajõmm näeb, et kogu rahvast saab esindada mingi toode (tõenäoliselt on see tema enda toodetud:) Tuuakse eeskujuks Soome Nokia mobiiltelefon, kuid saame näha, et see ei pea aja proovile vastu, sest selles pole midagi erilist. Telefon muutub sama tavaliseks ja isegi tüütuks nagu tänavatel tossavad autod. 1000 a pärast inimesed muigavad, kui kuulevad, et ühe tubli rahva märgiks oli mobiiltelefon, petroolilamp, auto, kokakoola või siis kehvematel lihtsalt 13 miljonit maksnud sõnad “Welcome to Estonia!”

Kuid tegelikult on meil kõik olemas, pole vaja luua midagi uut. See on iidne hiis — eestlaste muistne saladuslik pärand ja usk. Hiis on vanade eestlaste jumal, püha mets või salu, tavaliselt tammed, pärnad, männid ja kased. Hiiepärimust on uurinud Eisen ja Loorits, kuid tänaseni ainus tervikuna hiiele pühendatud raamat on 1998 ilmunud Mari-Ann Remmeli “Hiie ase”.

Enamik hiisi raiuti maha ja hävitati juba sadu aastaid tagasi mõisnike ja kirikuõpetajate käsul, sest need ei sobinud kokku ristiusuga. Suurtest põlishiitest on säilinud üksikud puud ja salukesed, tavaliselt ainult kohanimed. Seda hävitustööd jätkasid kolhoosid, ning tänapäeval jäävad hiied ette ehitustele ja kaevandustele. Raplamaal Paluküla Hiiemäel raiutakse puid, et rajada suusamägi. Jüris asuv Lehmja hiis on väga kurvas olukorras — tulega on põlised tammed vigaseks põletatud, puuõõntesse lõkked tehtud, kõik räpane ja võsastunud.

Kuid Pärnamäe hiis on päris ilus, seal on viimasel ajal kombeks pulmi pidada. Peeter Liivi ja Diana Moiki pulm sel suvel oli nagu eestlaste taevailm: uhked tammed, värviliste riidelintidega pihlakas, ohvrikivi, hõbepäine hiislar, trummipõrin, laulud, palved ja kandlehelid.

Meie väärikad 700-aastased hiietammikud on ainulaadsed Euroopas ja kogu tänases maailmas. Hiis on enam kui prantsuse või inglise laadis pügatud ja igavad pargid. Hiis seostub ürgse jõu ja loodusega, maa, taeva, jõe, järve, looma ja inimese austamisega. Hiis on raviva ja tervistava jõuga, annab selgust mures, vahel näitab läbi unenägude, märkide ja ennete ka tulevikku ja saatust. Hiis võib ühendada vaimselt kõiki eestlasi sõltumata usust, parteist ja rahakotist.

Ühinevas Euroopas ja kogu maailmas muutub looduskaitse üha tähtsamaks, suuri summasid eraldatakse vee ja õhu puhastamisele, metsahooldusele ja säästlikule arengule. On mõistetud, et loodus on asendamatu, et linn ei ole inimesele tervislik elukoht, ja et kõige õnnelikumad inimesed elavad looduses ja vaestes riikides, näit. Nigeerias ja kõige õnnetumad inimesed maailmas on USA miljonärid.

Hiie väärtustamine leiab üha laiemat kõlapinda. Usuvõrdsust pooldaval president Rüütlil on mõte rajada Tallinna laululava juurde vabaduse märgina püha hiis. Hiis nähtaval kohal Tallinnas oleks märk suurenevast uskude ja ilmavaadete paljususest Eestis.

Respublikaanid eesotsas Berk Vaheriga tulid välja hiilgava ideega võtta kõik 550 Eesti hiit riikliku kaitse alla. Paneb imestama, et seda juba varem pole tehtud. Jääb üle vaid täiendada seda mõtet ideega kuulutada hiis Eesti märgiks, kujundina tammeleht. Hiis seostub loodusega, kogu eesti rahvaga, meie ürgse usu ja vaimu juurtega.

Hiis — sinitaeva võlvil kiikuvate sakiliste tammeokstega, allika ja kiviga, hiislari ehk hiievalvuriga, ning võibolla ka lambakarja ja valge hobusega — oleks eesti rahvale sama suureks vaimseks ühendajaks nagu seda on laulupidu.

Hiis — kummardus ürgmetsale, iidse looduse väele ja puhtusele!