Herman Simm kui Eesti mainekujundaja

On sümptomaatiline, et teateid Herman Simmi tegevuse olemuse ja põhjustatud kahju täpsema ulatuse kohta loeme eelkõige välismeediast. Siinsetest vaikivad need poliitikud ja otsustajad, kes midagi teavad, inforuumi täidavad jutukad prügikalad.

Sümptomaatiline on seegi, et häirekella Simmi asjus ei löönud mitte meie omad asjapulgad, kellele Simmi veidrused ja küsitavad tegevused silmaga näha olid, vaid hoopis meie liitlastest välisriigid, tänu kelle algatusele ja koostööle Simmi tegevus üleüldse paljastati. Meil ainult laiutatatakse pärast käsi, et „miks küll keegi midagi ei teinud“.

Värskeimad teated Simmi tegevuse kohta pärinevad Saksa ajakirjandusest, varem on eesti lehtedel tulnud viidata briti ja isegi iiri meediale. Simmi tegevuse detailid mõjuvad välismeedia kaudu esitatuna nagu teisedki klassikalised spioonilood.

Ent spioonilood on köitvad eelkõige teleekraanil või raamatulehekülgedel, sest siis ei puutu nad meisse, vaatajal-lugejal on nendega distants. Seekord on nende lugude peakangelaseks aga „meie mees“, kes on Eestit häbistanud ning meid ja meie liitlasi kahjustanud seni ikka veel teadmata ulatuses.

Välisajakirjanduse kaudu tilkuv info aitab küll distantsitunnet suurendada, ent samas peame endale aru andma, et Herman Simmist on välismeedias saamas meie mainekujundaja number üks. Tema nimega koos käib välisajakirjandusest alati läbi meie riik ja rahvas. Nii jääb see meist sõltumata paraku veel pikkadeks aastateks.