Henri Kõiv: Tragöödiat ei pea valimisvankri ette rakendama

 (29)
Pariis, Charlie Hebdo
Pariis, Charlie HebdoFoto: Kadri Ibrus

Käes on poliitiliste punktivõitude aeg. Prantsuse satiirilehe Charlie Hebdo toimetuses toime pandud traagiline veretöö ei jäänud valimiste eel Eestis lihtsalt kergeks pinnavirvenduseks. Seda sellepärast, et siseminister Hanno Pevkur üritas teo hukkamõistmisele lisaks ka selle võimalikke ajendeid analüüsida. Tuli välja, et see on suur viga, millest konkurendid üritasid maksimaalselt profiiti lõigata. Poliitikul on targem neis küsimustes oma suu lukus hoida ja piirduda poliitkorrektsustega.

Pevkur ütles TV3 „Seitsmestele uudistele": „Traagilised sündmused said alguse meediaväljaannete enda käitumise poolt." Sellest järeldasid nii mõnedki Reformierakonna konkurendid, nagu süüdistaks Pevkur ajakirjanikke ja sooviks neid suukorvistada, olgugi et vahetult enne seda oli siseminister öelnud, et ta austab sõnavabadust.

Erinevalt Pevkuri poliitilistest konkurentidest ei evi ma ekstrasensi võimeid, et teada, mida Pevkur mõtles. Tema väiteid polnud aga keeruline negatiivsesse valgusesse raamida: äsja oli erakonnakaaslasest peaminister Taavi Rõivas keeldunud TV3 intervjuust, Rõivas oli ühe oma esimese sammuna ajanud valitsuse pressikonverentsilt minema Tallinna TV ja sõnavabaduse piiramise mõtteid on Pevkuri erakonnakaaslased varemgi mõlgutanud. Kõige innukamalt flirtis nendega endine justiitsminister Rein Lang. Seepärast poleks imekspandav, kui Pevkur tõepoolest samas liinis mõtleb.

Seotud lood:

Antud juhul häirib mind aga sõnavabaduse apologeetide valuline vastureaktsioon, mis tõestab, et nende jaoks on sõnavabadus asi iseeneses. Väärtus, mida tuleb lärmakalt kaitsta, küsimata kordagi, milleks seda tegelikult tarvis on. Kõige reljeefsemalt väljendas seda endine tippajakirjanik Anvar Samost, kes IRLi ridades parlamenti pürgib. Samost nimelt leidis, et ajakirjanikud võiksid Pevkurit selle kommentaari pärast edaspidi boikoteerida. Seega võitleme sõnavabaduse eest teatud isikute sõnavabaduse piiramisega. Umbes nagu Rõivas soovis Tallinna televisiooni boikoteerida - tõsiasi, mis Samosti harja punaseks on ajanud.

Aga see pole veel kõik. Eesti Päevalehe ajakirjanik Krister Paris nimetas siseminister Pevkurit pätiks ja Reformierakonda platnoiideoloogia levitajaks. Paris oli Pevkuri tsitaadist tuletanud ilmselt tema kui sõnavabadust esmaseks inimõiguseks pidava ajakirjaniku jaoks sobiva idee sellest, kuidas siseministeerium sahtlis on plaan Eesti meediaväljaannetele päitsete pähe panemiseks ja nüüd lobises Pevkur kogemata selle plaani välja. Sellised vandenõuhõngulised paralleelid meenutavad suisa Haapsalu lastekodupõlengu järgset Priit Kutseri kohatut säutsu.

Kui sõnavabaduse eestkõnelejate argumentideks on boikott, stigmatiseerimine, fantaseerimine ja marginaliseerimine, siis on sõnavabaduski kõigest peenraha, mis ei ole rakendatud oma tegeliku eesmärgi ehk avatud dialoogi pidamise teenistusse. See ei oleks Eestis sugugi esimene kord, kui sõnavabadust lipukirjaks seadvad meediaväljaanded ise seda väärtust oma tegudega õõnestavad.

Meenutame kasvõi hiljutist poleemikat kooseluseaduse ümber, kus vastaspoolele meedias piisavalt sõna ei antud ja seejärel üritati neid esitleda putinliku rühmitusena. Alles kuid hiljem saabunud pressinõukogu otsusest selgus, et Eesti ühiskonda lõhestanud küsimuses olid ajakirjanikud eksinud kooseluseaduse vastaste kahjuks. Mis muidugi ei tähenda, et SAPTK ise kuidagi väljendusvabaduse etaloniks oleks olnud. Olgu mitme kooseluseaduse pooldaja bännimine foorumist selle tõestuseks. Probleem on aga ilmne: pindu oma silmas ei soovi keegi näha.

Ka Charlie Hebdo veretöö puhul on meedia olnud parajalt silmakirjalik. Näiteks Viljandi koolitulistamise järel korrati pea igas juhtkirjas, et meil tuleb jõuda arusaamiseni, mis õpetaja tapmiseni viis. Nüüd on ainus aktsepteeritav seisukoht: hukkamõista, mitte mõista. Selle põhimõtte ohvriks langes ka Pevkur. Kui me kaitseme läänelikke väärtusi, peaksime suutma neid ka sisuga täita. Lahmimine, sildistamine ja teistpidi fundamentalism ei saa kuuluda inimõiguste kaitsjate retoorikasse.

Kokkuvõtteks võib öelda, et Pevkuri ebaõnnestunud sõnakasutus tekitas tormi veeklaasis. Endised ja praegused ajakirjanikud, inimõiguste eest seisjad ja muidu kiibitsejad said korraks käised üles käärida, et oma kümme või viis häält juurde noppida. Kindlasti ei jää see viimaseks korraks nende valimiste eel, kui tühise punktivõidu nimel ollakse valmis vastase sõnu kontekstist välja rebima ja julgelt võimendama. Selline valijaga manipuleerimine on poliitilise kukepoksi paratamatu osa.

Kahetsusväärne on aga see, kui solidaarsuse näitamise asemel peetakse vajalikuks rakendada välismaine tragöödia kohaliku valimisvankri ette.