Henri Kõiv: Appi, sõltumatud eksperdid ründavad!

 (29)
Valimisblogijad
ValimisblogijadFoto: Hendrik Osula

Valimiste eel on nüüdsest ka Eestis tavaks saanud, et erinevad kodanikuühendused ja mõttekojad üritavad omalt poolt erakondade lubadusi hinnata või valimiseelset tegevust jälgida. Juba mitmendat korda reastavad valimiste valvurid erakondi autahvlile, Inimõiguste Keskus vaatles erakondade programme inimõiguste kaitse valguses, Praxis reastas kõige populistlikumad erakonnad, äsja valmis rahandusministeeriumi tabel valimislubaduste maksumustega. Siia ritta võiks veel lisada erinevad valijakompassid ja valimismootorid.

Ilmselt pole parteid veel harjunud sellega, et lisaks poliitilistele konkurentidele tuleb neil ka mingisuguse ekspertkomisjoni kriitikaga tegeleda. Kuskilt on välja tulnud mingid tegelased, kes päriselt ka loevad seda, mida me programmidesse kirjutama ja panevad meid selle alusel ritta. Ennekuulmatu!

Kõigil juhtudel on eksperdid teatud kriteeriumitest lähtuvalt üritanud parteisid omavahel võrrelda ja nõnda ehk valijate jaoks ka valikut lihtsustada. Mõnel puhul on see olnud subjektiivsem, sest puudunud on kindel algoritm. Teistel puhkudel, näiteks populismitabeli või valimismootorite näol, lubaks väljatöötatud metoodika rääkida märksa suuremast objektiivsuse taotlusest. Parteid, kelle hoolikalt lihvitud ja palehigis kokku kirjutatud programme need eksperdid või nende koostatud mootorid analüüsivad, on aga pahatihti seisukohal, et mingist objektiivsusest ei saa juttugi olla.

Seotud lood:

Isegi valimismootorit, mille loojate hulka kuulus reformierakondlane, on seepärast süüdistatud reformimeelsuses. Algoritmide koostamisel kasutatud oravakoefitsendi kohta olen juhtumisi lugenud mitmest sotsiaalmeedia jutulõimest. Õnneks valimismootor paneb erakonnad paika iga kasutaja jaoks eraldi, mistõttu on olnud seda keeruline kritiseerida.

Hoopis teine on lugu aga reedel avaldatud Praxise populismitabeliga, mis reastas parteid programmis sisalduvate populistlike lubaduste põhjal. Sellest tabelist said kõik lugeda, et kõige populistlikuma lubadusega sai nendel valimistel maha Vabaerakond, kellele järgnes 0,2 punkti madalama skooriga Keskerakonna 1000 euro suurune alampalga lubadus. Poodiumi madalaimale astmele platseerus EKRE lubadus Euroopa odavaimast elektriturust.

Meeskondlikus arvestuses saavutas lubadustes esikoha ülekaalukalt EKRE, kelle programmist jõudis tabelisse suisa üheksa lubadust. Teist-kolmandat kohta jäid tihedas rebimises jagama Keskerakond ja IRL viie lubadusega. Kuna aga tegelikke võitjaid tuleks otsida hoopis tabeli tagumisest otsast, said uuringu koostajad koheselt külge sildi „punased".

Tõepoolest, sotside programmist pääses tabelisse lõpuks kolm lubadust, aga need leiab tabeli teisest poolest - kõige populistlikumaks hinnati 800 eurose miinimumpalga lubadust, mis platseerus 25. kohale. 200 eurone vahe sotside ja Keskerakonna lubaduses tähendas tabelis 24 kohalist erinevust ja 1,4 pallist lahknevust 112 hindaja lõppskoori aritmeetilises keskmises.

Järgnenud reaktsioone (sotsiaal)meedias lugedes võib täie kindlusega väite, et erapooletud mõttekojad ja sõltumatud eksperdid on erakondade, sh ka uute tulijate jaoks kujunemas üha tülikamateks oponentideks, kes tuleb koheselt tasalülitada. Kõige lihtsam on seda teha loomulikult sildistades: pseudoteadus, punapropaganda, Praxis kui sotside harukontor.

Ikka on kergem näha viga või vandenõud, kui tunnistada, et ise on midagi valesti tehtud. Reformierakonnale on heidetud ette ilmeksimatuse sündroomi. Paraku pole tegu mingi oravapartei anomaaliaga, vaid selle haiguse ilmingud algavad poliitikas juba varakult. Võtame või näiteks Vabaerakonna reaktsiooni Praxise edetabelile. Parlamendivälistel jõududel on jala ukse vahele saamiseks reeglina tarvis senisele establishment'ile vastanduda. Eliidile vastandumisest on ka Vabaerakonna programm kantud - see moodustab selle selgroo. Nii nagu Reformierakonna esindajad ei suuda valimiste eel Keskerakonna ja Kremli vahelist kurjuse telge konstrueerimata jätta, kordub ka Vabaerakonna retoorikas pidevalt mõiste „kartellierakonnad".

Populismitabelisse mahtunud neli Vabaerakonna valimislubadust olid seal kõik ühel põhjusel - nad vastandasid eliiti rahvale. Nad tegid seda liigagi emotsionaalselt, kirjeldades valitsevat korda diktaadina. Andres Herkel vabandab küll hüperboolide ja kunstiliste kujunditega, nagu seda tegi haridusministeerium tasuta koolitoidust rääkides, kuid selle asemel oleks ta võinud selja sirgu lüüa ja öelda: „Jah, olimegi populistlikud. Peamegi paratamatult kunstilist liialdust kasutama, et oma põhisõnumit valijale edastada. Peame tegema seda programmis, sest massiivseks välireklaamiks ei jätku meil raha. Et peatada parteide priiskav kulutamine homme, tuleb meil olla populistlikud täna."

Sellise sõnumiga oleksid ilmselt paljud Vabaerakonna potentsiaalsed valijad rahuldunud. Arukam valija, kellele Vabaerakond oma hüüdlauses apelleerib, oleks soovinud muidugi enamat: selgitustele lisaks ka pisut tuha pähe raputamist näiteks, kuid selle asemel saadi hoopis midagi muud. Järgnesid süüdistused, laim ja osalejate naeruvääristamine. Paraku polnud see nende valimiste eel esimene kord, kui Vabaerakond poliitikaväliseid ekspertgruppe nõnda ründab: väiksemas mahus tehti seda pärast Inimõiguste Instituudi avaldatud tabelit, veidi suurema kella külge pandi Jevgeni Krištafovitši ebaõiglane sattumine valimiste valvurite autahvlile. Vabaerakonna hilisemad hirmutamise ja mageda huumori vahel balansseerivad videod Kremli mõjuagentidest näitavad, et oma koht autahvlil on igati auga välja teenitud.

Ja siin peitub Vabaerakonna jaoks üldisem õppetund. Hetkel paigutub partei oma kampaaniavõtete ja neile järgnenud reaktsioonidega nende hulka, kelle vastu justkui sõnades ollakse. Kui erakond sama joont järgneva kahe nädala jooksul jätkab, võib nii mõnigi muutuse ihaleja valimiskasti juures kahtlema hakata.

Aga tagasi alguse juurde tulles: mina igatahes hoian pöialt, et üha rohkem organisatsioone tegeleks valimiste eel programmide läbi töötamise, argumentide hindamise, valimismootorite loomise ja kampaaniavõtete analüüsiga, sest sellised edetabelid ja autahvlid muudavad pikas perspektiivis poliitika paremaks. Erakonnad teavad,  et iga nende sammu jälgitakse ning hinnatakse. Iga programmi lisatud või sealt välja jäänud sõna võib populismireitingut tõsta või langetada.

Kuigi parteide esialgne reaktsioon oli valulik, võib juhtuda, et nelja, kaheksa või kaheteistkümne aasta pärast on valimisprogammide kvaliteet selline, et populismi tuleb neist tikutulega otsida, sest seda asendavad kvaliteetsed ja sisukad analüüsid ning kujundid ja hüperboolid jäetakse kirjanike pärusmaaks.