Täna näikse president hoopis teisel seisukohal olevat. Uue Riigikogu ees kõneledes teatas Ilves, et Eesti olevat täiskasvanuks saanud. See toovat kaasa kohustuse panustada Euroopa stabiilsusmehhanismi, et toetada neid, kellel on Eestist kehvemini läinud.

Majanduskriis, inflatsioon, tööpuudus ja massiline majanduslik pagulus ei anna küll mingit alust väitele, justkui Eesti oleks täiskasvanud ja suurepäraselt hakkamasaav riik. Isegi kui hullem olevat juba möödas. Kas tõesti oleme Ilvese meelest sedavõrd heas seisukorras ja rikkamad kui Kreeka ja Iirimaa ning peatselt ka Portugal ja Hispaania, et panustada stabiilsusfondi 1,3 miljardit nende toetuseks? Ja see on tõenäoliselt alles algus.

Säärane irratsionaalne uskumus võimaldab teha mitmeid veidraid oletusi. Esiteks - valitsus varjab presidendi eest olulist teavet Eesti majanduslike näitajate kohta, või teevad seda presidendikantselei ja tema nõunikud. Kes ütleks talle tõtt? Teiseks - Ilves on oma eelkäija, president Lennart Meri kombel loobunud lugemast Eesti ajalehti. Või puuduvad presidendil internet ja elementaarsed arvutikasutamise oskused?

Ilmselgelt on kõik eelpooltoodud oletused väärad. Küllap on president suurepäraselt kursis Eesti majanduse tegeliku olukorraga ja oskab võrrelda meie SKT-d, elatustaset, pensione, töötuse taset ja keskmist palka Kreeka ja Iirimaa omadega. Seega ei tohiks talle olla saladuseks, et Eesti on üks vaesemaid riike eurotsoonis ja meil läheb tegelikult kordades kehvemini kui eelpoolmainitutel.

Selle asemel, et Eesti toimetuleku ja jätkusuutlikuse arvelt hoida statistikat võltsinud rikaste riikide pillavat elatusstandardit ja kaitsta nende erapankurite multikasumeid, peaksime muretsema hoopis meie enda inimeste toimetuleku eest. On ju Eesti hinnatase kohati kõrgem, elatustase, pensionid, palgad, lastetoetused, töötuabirahad jne, aga kordades väiksemad. Suur osa Eesti elanikkonnast elab vaesuses, allpool elatusmiinimumi ja ca 30 000 last näevad nälga. Nende näitajate alusel klassifitseerime tegelikult ise abisaajaks, mitte abiandjaks. Kõik see ei tohiks presidendil teadmata olla.

Ja ega olegi. Ilves nentis Riigikogus: „Me teame oma nõrkusi, mille äsjane majanduskriis halastamatult paljastas. Riik on abitu just sel hetkel, kui kodanikud loodavad tema toele ja abile. Eestil napib veel tugevuse varu. Teiste hädad ei muuda karvavõrdki väiksemaks Eesti muret ja meelekibedust, mida ränk majanduslangus tõi meie peredesse ja ettevõtetesse.“

Teades väga hästi tegelikku olukorda, kutsub Ilves Riigikogu üles seda muret ja meelekibedust veelgi suurendama, toetades riigi laostamist pea viiendiku riigieelarve äraandmise teel fondi, millest raha tagasisaamise võimalust hindavad sõltumatud asjatundjad nullilähedaseks. Veelgi hullem on olukord, kui peaksime stabiilsusfondi antava raha laenama. Sellisel juhul jääksid meie kanda ka kümnetesse miljonitesse ulatuvad intressid.

Presidendilt võiks ju eeldada kõnealuste summade kolossaalse mahu ja nende Eesti majandusest väljaviimise tagajärjel tekkiva tagasilöögi tagajärgede mõistmist. Miks ühineb Ilves ühepäevaperemehena käituva valitsuse ettepanekuga? Et näidata maailmale, justkui poleks ta enam vaese ja viletsa, vaid hoopis rikka ja täiskasvanud riigi president?

Samal ajal kutsus Ilves oma kõnes üles ühiskonda sidusamaks ja seeläbi tugevamaks muutma ning kinnitas, et: „Täna sõltub Euroopa Liidu liikmesriigi tõsiseltvõetavus üha enam tema vastutustundlikust käitumisest.“ Nõus, kuid kas tõesti tähendab vastutustundlikkus Eesti muutmist teiste laristamise kinnimaksjaks ning hoolimatust enda kodanike heaolu ja riigi jätkusuutlikuse suhtes? Kuidas aitab see ühiskonda sidusamaks ja tugevamaks või Eestit riigina tõsiseltvõetavamaks muuta? Ega aitagi, kõnealuse summa Eesti majanduse arengusse paigutamine aitaks aga kindlasti. Siis pakuks ka Eesti kõigile oma kodanikele elamisväärset elu.

Isegi Euroopa nn ühishuvide järgimisel peab olema mingi piir. Tervel mõistusel ja majanduslikul reaalsusel põhinev piir, millest üle minna ei tohi. Ühishuvi ei ole enam ühishuvi sellest hetkest, mil ta meid endid kahjustama hakkab. Ligi ja valitsuse poolt heaks kiidetud Eesti osalus stabiilsusfondis on pehmelt öeldes vastutustundetu ja rumal.

Kui Eesti riik on presidendi sõnul täiskasvanud, siis peab ta ka käituma täiskasvanu kombel ja julgema välja öelda, miks meil pole võimalik stabiilsusmehhanismi selliselt panustada. Arvud ja võrdlev statistika on selleks täiesti piisav argument. Kas tõesti arvatakse, et EL-s meie tegelikku olukorda ei teata? Kuid, nagu öeldakse – loll saab ka kirikus peksa.