Miks mitte, oli ju Boriss Jeltsin lisaks meie iseseisvuse tunnustamisele ka pealtnäha igati sümpaatne ja muhe viinanina, kelle lustakaid sekeldusi saab Youtube-s kümnete kaupa vaadata - kuidas ta Saksamaal purjuspäi dirigendilt kepi haaras ja orkestrit juhatas; kuidas laval kašatsokki vihtus; kuidas teda toetati, kui jalad hästi kanda ei tahtnud või kuidas ta tädisid tagumikust näpistas. Naljaviluks võiks talle ehk ausamba püstitadagi, kuid paraku kaasnevad sellega nii mõnedki aga-d.

Jah, Jeltsin tunnustas Baltimaade iseseisvust, kuid mitte sugugi siirast sümpaatiast meie rahvaste vastu.

Jah, tema tegevus hoidis ära Gorbatšovi kavandatud verise jaanuariputši Tallinnas ja kiirendas NSV Liidu kokkuvarisemist. Need on teod, mille eest on kahtlemata põhjust talle tänulik olla.

Paraku oli ta samas tüüpilise vene šovinistliku ja impeeriumimeelse mõtteviisi esindaja ning Jeltsinil olid tollal kaalul olulisemalt suuremad panused, kui kolme väikeriigi vabastamine nõukogude ikke alt. Meie iseseisvust tunnustas Jeltsin vaid seetõttu, et see oli talle hetkel poliitiliselt vajalik võimuvõitluses Gorbatšoviga. See oli hind, mida ta lihtsalt oli sunnitud maksma. Tööõnnetus.
1991. aasta sündmusi meenutades ei tohi unustada ka Tartu lennuväebaasi juhtinud kindral Džohhar Dudajevi (hilisema Tšetšeeni presidendi ja nende vabadusvõitluse juhi) rolli nõukogude okupatsioonivägede mittekasutamises Eesti iseseisvuspüüdluste vastu. See oli tõenäoliselt suurem, kui me arvata oskame.

Niipea, kui NSV Liit lagunes paljastus Jeltsini tõeline pale. Ta keeras Eestile ja teistele Balti riikidele otsustavalt selja ning Venemaa muutus meie vastu varjamatult vaenulikuks. Algas tänaseni kestev propagandasõda ja otsene vastutegevus meie suveräänsusele.

Jeltsin käskis ühepoolselt Eesti-Vene riigipiiri maha märkida ja seda mitte Tartu Rahuga kokkulepitud joonele, vaid Stalini ajal vägivaldselt muudetud ENSV piirile. Eitas Eesti okupeerimist, süüdistas meid ajaloovõltsimises ja jõhkras venelaste diskrimineerimises, ähvardas selle ja hiljem ka NATO-ga liitumise soovi tõttu sõjalise konfliktiga. Keeldus okupatsioonivägede väljaviimisest (lõpuks viis, kuid ajendatuna tugevast Lääne survest ja Meri eranditult kõigi Venemaa tingimustega nõustumisest - viienda kolonni ja sõjaväepensionäride siiajätmine, neile sotsiaalsete ja poliitiliste tagatiste andmine, looduse- ja okupatsioonikahjude kompenseerimise nõudest ja Tartu Rahu piiridest loobumine jne). Võttis vastu nn Karaganovi doktriini, millega kuulutati Balti riigid Venemaa mõjusfääri kuuluvaks ja nägi ette siiajäetud vene kogukonna ning kõigi lubatud ja lubamatute vahendite kasutamist, et saada meid taas vene impeeriumi kontrolli alla. Tõi võimule KGB taustaga Putini, keda parimalgi tahtmisel ei saa meie sõbraks tituleerida. 

Just Jeltsin oli see, kes jätkas väikerahvaste vabaduspüüete verist mahasurumist ja alustas sadade tuhandete süütute tsiviilelanike surma põhjustanud Tšetšeeni sõja. Lisaks oli Jeltsin ohjeldamatu korruptant, fakt, mis tõsi küll Eestit otseselt ei puuduta. Ettepaneku esitajatele ei tohiks kõik see ju ometi teadmata olla, ometi nimetatakse teda demokraadiks ja Eesti sõbraks.
Mis puutub Jeltsini ausamba püstitamist Toompeale, nagu Olari Taal soovitas, siis see oleks tegu, mis tugevdaks lisaks Romanovite dünastia juubeli auks püstitatud õigeusu katedraalile Vene imperiaalset taaka meie vabaduse kantsil veelgi. Kui niigi ilutsevad Eestit tutvustavate turismiteatmike kaantel vene katedraali sibulakuplid, siis lisanduks sellele veel ka Vene presidendi ausammas. Mis kuvand see on, mida Eestist pakkuda tahetakse? Eriti kui ühelgi Eesti suurmehele pole tänaseni ausambaid püstitatud.

Pööran tähelepanu veel ühele aspektile. NSV Liidu lammutamise ja impeeriumi lõhkumise pärast ollakse teatud ringkondades Venemaal Jeltsini peale väga tigedad. Putini sõnul oli NSV Liidu kokkuvarisemine 20 sajandi suurim katastroof. Kuigi Kreml järgib Jeltsini agressiivset välispoliitilist doktriini tänaseni, mõjub tema nimi Kremlile ja ka suurele osale venelastest kui punane rätik härjale. Huvitav, et ootamatult on järelandliku idapoliitika pooldajad (kellest nii mõnigi on üleskutse allkirjastaja) kaotanud igasuguse hirmu Venemaad ärritada. 

Kas põhjus peitub selles, et ausammas ülistaks püstitamise idealistlikest eesmärkidest ja retoorikast hoolimata eespool väljatoodud Jeltsini tegusid ja seisukohti? Annaks neile indulgentsi ja meie heakskiidu. Ka Tšetšeenias toimunud genotsiidile, mille Eesti on hukka mõistnud. Teatud seltskonnale see kannapööre kindlasti meeldiks. Sellest vaatenurgast nähtuna on ettepaneku motiivid kahtlemata mõtlemapanevad ja peaks nii mitmedki häirekellad helisema panema. Kas kõik, kellelt allkirja paluti, on ikka asja süvitsi läbi kaalunud?

Intrigeerivat ideed aga edasi arendades - ehk peaks varsti ka Leninile ausamba püstitama? Mis tema siis Jeltsinist kehvem on? Oli ju Lenin kogunisti 1920. aastal sõlmitud Tartu Rahu, terve Eesti riigi sünnitunnistuse, sõlmimise taga.