Kui Hugo Treffneri Gümnaasiumisse jäid vaid gümnaasiumiklassid, korraldati sisseastumiskatseid alguses üsna tagasihoidlikult. Kurb ja valus oli vaadata neid ilma katseteta HTGsse pääsenud õpilasi, kelle põhikooli lõputunnistusel uhkeldasid valdavalt viied, aga pärast esimest õppeperioodi pidid nad leppima kolmede ja kahtedega.

Või mida öelda noorele inimesele, kes palub luba osaleda sisseastumiskatsetel ainult selleks, et saada aimu oma kooli tasemest? Ütlesin sellele neiule, et eelkõige hindab ta iseennast. Seda ta tahtiski teha, sest viielise õpilasena oli tal tekkinud suuri kahtlusi oma kooli viite suhtes.

Objektiivne kooliväline hinnang on kindlasti vajalik nii koolile, õpilastele kui ka lastevanematele. Samas on ainult riigieksamite tulemustel põhinevad edetabelid küsitavad, eriti avalikkusele esitatud kujul.

Tänane riiklik õppekava võimaldab koolidel õpetada mitmeid aineid erineva tunnimahuga, näiteks matemaatikat läbi kolme gümnaasiumiaasta kas 6 tundi nädalas või 9 tundi nädalas. Lõpptulemus on muidugi erinev. Kavandatav seadusemuudatus suurendab tulevikus oluliselt õpilaste valikuvõimalusi ning on heaks eelduseks koolidele oma näo kujundamisel.

Olulise tähtsusega on ka, kas riigieksamite keskmine kujuneb 3, 30 või 130 õpilase tulemustest. Praegusel kujul võivad erisusi mittearvestavad tabelid olla kõrvalseisjale lausa eksitavad. Liigne innustumine komakohtadest viib absurdini.

Samas peavad need koolid, mille ühe või teise õppeaine keskmised püsivad aastaid visalt 50-60 punkti piires, tõsiselt oma tööd analüüsima. Kui aga taolisi koole on kolmandik või enam, peaksid ka eksamite koostajad mõtisklema selle üle, kas nad ikka küsivad õigeid asju.

Õpetajaks olemise aegadest mäletan veel, et kui klassi matemaatika kontrolltöö keskmine oli napp kolm, oli esmane reaktsioon ärritus. Edasi hakkasin aga juurdlema, mida olin klassis valesti teinud või hoopis tegemata jätnud. Kontrolltöö korral on vigade parandus võimalik, riigieksamite puhul kahjuks mitte.

Edetabelite subjektiivsus ei pea aga automaatselt tähendama riigieksamite eitamist. Järgmise haridustaseme jaoks annab objektiivselt läbiviidud teadmiste kontroll siiski vajalikku infot.

Kiiva hakkas riigieksamite asi kiskuma siis, kui ühelt poolt hakati tahtma ülevaadet mingi õppeaine õpetamise tasemest terves riigis ja teisalt püüti seda taseme mõõtmist ühitada kõrgkooli sisseastumise konkursiga. Ainult jahimehejuttudes saab tabada kaks jänest korraga.

Kõrgkooli sisseastumise eksamitega ühildatud riigieksamid ongi mõistlik teha vabatahtlikuks. Teine võimalus oleks kooli lõpetamine ja kõrgkooli sissesaamine riigieksamite tulemustest siduda lahti. Pole raske taibata, et esimene variant on siiski odavam ja lihtsam.

Endise direktorina häirib mind aruteludes tihti esinev arusaam, et tabeli eesotsas olevate gümnaasiumide edukus rajaneb vaid võimalusel õpilasi valida. Mitte kool ei vali õpilasi, vaid õpilased valivad kooli. Eriti gümnaasiumiastme korral teevad noored valikuid vastavalt oma võimetele, kalduvustele, huvidele ja tulevikuplaanidele.

Motiveeritud ja õpihimuliste jaoks on üheks valikukriteeriumiks süvaõppe võimalused. Tabeli esiosa koolides on seda viimast aastaid arendatud ja hoitud. Rahuldumine vaid kohustuslikus korras pakutavaga surub tabeli tagumist otsa veelgi enam „kah konkurendi“ ossa.

Need arvajad, kes kurdavad, et õpetajad on sunnitud õpetama eksamiteks, ei tunne kooli ja ei taha mõista, et õpetaja õpetab õpilast. Oma tööd hingega tegevatel õpetajatel ja õpilastel säilib alati puhtinimlik soov võrrelda tulemusi teistega ja saada tagasisidet.

Minu praktikas on selle soovi hea näide tänaseni elujõuline, 45 aastat tagasi õpetajate endi algatatud nn viie kooli võistlus reaalainetes. See sai alguse soovist võrrelda oma tööd ja anda õpilastele võimalus kõrvutada end eakaaslastega teistest koolidest. Seeläbi tekkinud positiivne konkurents on hoidnud reaalainete õpetamist nendes koolides kõrgel tasemel: Hugo Treffneri gümnaasium, Miina Härma gümnaasium, Nõo reaalgümnaasium, C.R.Jakobsoni nimeline gümnaasium ja Tartu Tamme gümnaasium.