Heljo Pikhof: Vanemapension ei ole võluvits sündimuse tõstmiseks, pigem lohutusauhind eluõhtuks
Möödunud nädalal avalikuks tehtud rahvaloenduse tulemused näitavad kurvastavat pilti: Eesti rahvastik on kümnendiga vähenenud 5,5 protsenti. Väikeriigi jaoks on püsielanike arvu kahanemine kümne aastaga 75 816 inimese võrra korvamatu kahju. Sestap tundub küüniline mõne juhtpoliitiku jutt sellest, et elanikkonna vähenemine oli „kardetust väiksem“.
Rahvaarvu langemisel on kaks peamist põhjust: madal sündimus ja suur väljaränne. Muidugi on sellelgi taustal rõõm kuulda valitsuspoliitikute sõnu ”põhimõtteliste muudatuste vajadustest poliitilistes otsustes, et aidata demograafilist olukorda parandada” ning et eraldi tulevat pöörata tähelepanu laste ja perede poliitikale. Ka on tervitatav ettepanek arutada rahvaloenduse tulemusi olulise tähtsusega riikliku küsimusena parlamendi täiskogus.
Kas aga sõnadele järgnevad viimaks ometi ka teod? Asi taandub ju alati valikutele. Seni on jäänud kui hüüdjaks hääleks kõrbes sotsiaaldemokraatide korduvad ettepanekud laste ja perede riigipoolse toetuse suurendamiseks. Kui poolteist aastat vanemapalka välja arvata, on praegune riigi tugi lastega peredele pelgalt marginaalne.
Jäigad reeglid ja väiksed hüvitised
Väga paljud lapsed jäävad sündimata, kui riik ei panusta lapse kasvamist toetava keskkonna loomisse, kui vanematel puudub kindlustunne, kas ja kuidas suudavad nad oma lapsed üles kasvatada. Ent lapsetoetused ei tõuse juba üheksandat aastat järjest (sisuliselt need muudkui kahanevad: kui vanemahüvitis välja jätta, moodustasid need 2000. aastal 1,4% ja mullu vaid 0,7% SKT-st); riiklik programm ”Igale lapsele lasteaiakoht” on varjusurmas, vanemahüvitise reeglid on jätkuvalt jäigad ega soosi töö- ja pereelu ühitamist.
IRLi mõte, et vanemapensionide korrastamine on suurepärane meede eestlaste väljasuremise ärahoidmiseks, on leebelt öeldes narr. Kas te kujutate ette, et üks noor naine mõtleb vanemapensioni peale, kui ta 25- või 30-aastaselt oma lapse ilmale kannab? (Meie naised on hakanud vanemas eas sünnitama – ema keskmine vanus lapse sünnil oli mullu 29,5 aastat, ja seegi on ohu märk, et teised-kolmandad lapsed jäävad sündimata.)
Vanemapension ei ole hoob või kaalukeel laste arvukuse tõstmiseks, paremal juhul on see lohutusauhind või 13. palk lastekasvatamise ennastsalgava töö eest millalgi eluõhtul, pea nelikümmend aastat pärast laste sündi – kui jumal vanemale nõnda palju elupäevi kingib.
Iseenesest oleks ju vanemapensionide taaskehtestamine-korrastamine igati tänuväärt tegevus, mingigi märk vanematöö tunnustamisest ühiskonna poolt. Kui lapsevanemad hakkavad saama suuremat pensioni, siluks see pisutki ühiskonnas praegu valitsevat ebaõiglust. Kui ainult täna riigikogu kolmandal lugemisel heaks kiidetud seaduseelnõu uut ebaõiglust kaasa ei tooks.
Ebaõiglane pensionilisa
Nimelt on pensioni esimene sammas, kust pensionile täna vanemalisa makstakse, puhtal kujul solidaarne süsteem. Kas hakkab ema või isa pensionilisa saama, see küsimus otsustatakse sisuliselt sellel ajal, kui vanemad tegelikult pensionile jäävad. Kui pereisa on kaasast näiteks oluliselt vanem ja jääb seega naisest ka varem vanaduspensionile, võib tema lastekasvatamise eest pensionilisa saada. Hiljem on lapsevanemal õigus soovi korral loovutada oma lisaaastad teise kasuks või mitme lapse puhul pensionilisa omavahel ära jagada. Ühe vanema surma korral on teisel õigus saada kogu lapsekasvatamise eest ette nähtud pensionilisa.
Jah, ühel juhul sajast ei suudeta omavahel kokku leppida, kes vanematest laste eest lisa väärib, ja siis langetab otsuse kohus. Aga põhimõtteliselt võib olla kindel, et vanem, kes pensionilisa saab, on tõesti oma last või lapsi ka vähemalt kaheksa aastat kasvatanud.
Nõnda on see nende vanemate puhul, kelle lapsed on sündinud enne 1991. aastat, ning nende vanemate jaoks, kelle lapsed on sündinud pärast 1991. aasta 1. jaanuari, lahendab seaduseelnõu selle samuti mõistlikul moel.
Ent nende lapsevanemate jaoks, kelle lapsed sünnivad pärast 1. jaanuari 2013, on välja mõeldud üpriski isevärki ja ebaõiglane kord: nn vanemapensioni seadus (eelnõu korrektne pealkiri on „Kogumispensionide seaduse ja riikliku pensionikindlustuse seaduse muutmise ning sellega seonduvalt teiste seadute muutmise seaduse eelnõu“) näeb ette maksta emma-kumma vanema kogumispensionikontole täiendavat raha lapse esimese kolme eluaasta jooksul. See võib kaasa tuua olukorra, kus vanemapensioni hakkab saama vanem, kes last tegelikult kasvatanud ei olegi. Kogumispension on inimese isiklik vara ja vanemapensioni makseid ei saa hiljem sealt kätte ei ussi- ega püssirohuga. Kohtuga ka mitte.
Seega võib pensionilisa hakata saama nn gastroleeriv vanem, kes nii ühe kui ehk ka teise pere juurest on ammuilma lahkunud ega olegi oma lapsi kuigivõrd näinud, hooldamisest-õpetamisest rääkimata. Mis veelgi hullem – see vanem aga, kes last/lapsi pikki aastaid täisealiseks üles kasvatab, jääb pensionilisast lihtviisiliselt ilma. Sest tema kogumispensioni kontole pole ju lapse eest lapse kolmanda eluaastani punast sentigi kantud. Neil naistel, kelle elumerele kadunud kaasad ei taha oma vanemlikke kohustusi täita, hiilides kõrvale lapsele elatisraha maksmisest, on meie ühiskonnas niigi raske. Vanemapensioni seaduseelnõu peidab uusi riske ja uut ülekohut.
Vanemapension pole võluvits
Sotsiaaldemokraatide nõue on kohelda võrdselt kõiki lapsevanemaid, siit ka meie ettepanekud seaduseelnõusse: maksta pensionilisa esimesest sambast ehk solidaarsest süsteemist kõigile lapsevanematele, kellel on õigus lisa-aastatele; ka peab last/lapsi olema õigustatud lapsevanem kasvatanud vähemalt kaheksa aastat.
Vanemapension ei ole võluvits, mis paneks naised perre (kõigi uurimuste järgi) soovitud kahte- kolme last sünnitama. Oma inimesi tuleb väärtustada, oma lapsi tuleb toetada – ainult see aitab rahvast koos hoida – ja riigil püsida.
Tänapäeva Eestit iseloomustab lausa feodaalühiskonnale omane kihistumine, üle 63 000 lapse ja nooruki, see tähendab tervelt 26% alla 18aastastest lastest kasvab meil absoluutses vaesuses või vaesusriskis. Ja teiselt poolt – kui Euroopa Liidu liikmesriikides kulub sotsiaaltoetusteks keskmiselt 27% SKT-st, siis Eestis on see näitaja 12,5%, ja ilma vanemahüvitiseta oleks kogu sotsiaaltoetuste summa kaduvväike. Lapsetoetus on meil 19 eurot kuus – kas see number ei tundu üha kasvava elukalliduse juures suisa naeruväärne?
Sotsiaaldemokraatide programmilised seisukohad, mida oleme riigieelarve arutlustel raiunud kui rauda, on kokkuvõtvalt järgmised: aega viitmata tuleks kolmekordistada lapsetoetused, kindlustada lasteaiakoht või muu sobiv lastehoid igale lapsele, tagada tõeliselt tasuta haridus, ka koolitoit ja töövahendid kuni gümnaasiumi lõpuni.
Oleme kaugel rahvastiku taastootmisest
Ja vanemahüvitist, toda ainukest tõesti tuntavat peretoetust, tuleks senisest paindlikumalt kasutada, kas või jao kaupa ja kuni lapse 8-aastaseks saamiseni. Sujuvamalt, mitte kuu tagant nagu praegu, peaks tohtima vahetada vanemahüvitise saajat: ema ja isa võiksid kas või kordamööda lapsega kodus olla, paar nädalat (või isegi päeva) üks ja paar nädalat teine. See aitaks valutumalt kokku sobitada mõlema ametitööd ja kodust elu. Isade aktiivne tegelemine lastega mõjutab omakorda positiivselt naisi, lapsi ja paarisuhteid, mis lisab kindlust sünnitada-kasvatada rohkem lapsi.
Keskmine laste arv naise kohta oli möödunud aastal 1, 52 – rahvastiku taastootmisest on asi praegugi kaugel. Mõne järgneva aasta jooksul väheneb suuresti sünnitusikka jõudvate noorte naiste põlvkond, sest demograafilised protsessid on pika vinnaga. Et põlvkondade vahetumisest tingitud sündimus päris drastiliselt ei langeks, peab riik kohe ja jõuliste meetmetega appi tulema.
Kui Eesti riik õpib inimest pisutki väärtustama, kui potentsiaalsed vanemad teavad ja tunnevad, et iga laps on oodatud ja vajadusel toetatud, läheb vähem inimesi ka võõrsile ära, otsima tunnustust ja inimsõbralikumat elu nii endale kui oma lastele.
(Autor on SDE aseesimees.)
