Heljo Pikhof: Lapsed kaotavad vanemaid ka Eesti tööturule

Delfi juhtkirjas kirjeldatatud olukord, kus võõrsile tööle siirdunud vanemate lapsed peavad suuremalt jaolt ema-isata kasvama, iseloomustab ka teisi Ida-Euroopa riike.

Näiteks Rumeenias on nende laste arv, kelle vanemad töötavad välismaal, 26 000 ja Moldaavias 135 000 ringis.
 
Keeruline on võtta seisukohta küsimuses, mille kohta puuduvad igasugused uurimused. Kuna Eestis pole lastesotsioloogiat, siis ei tea me ka seda, kuidas meie lapsed üldse elavad. Kuidas elavad need lapsed, kelle vanemad või üksikvanemad töötavad küll Eestis, aga nii intensiivselt, et neil ei jätku oma laste jaoks aega? Nemad on “kaotanud” oma vanemad ju Eesti tööturule. Rääkimata lastest, kes kannatavad vägivaldsete vanemate või vanemate alkoholismi tõttu.
 
Tuleb tõele näkku vaadata ja tunnistada, et pahatihti ajavad just töötus ja sellest tulenev vaesus pereinimesi piiri taha tööd otsima. Eks paljuski minnakse välismaale oma laste nimel, nende parema toitmise, katmise ja koolitamise pärast. Ükski pereisa- või ema ei soovi pikalt töötuna kodus istuda ja oma lapse soovidele ja vajadustele ei öelda, jätta ta rahapuudusel ilma klassiekskursioonist või spordiringist. Seega on valitsuse olematu tööhõivepoliitika seda probleemi selgelt süvendanud.
 
Omapäi jäetud laste probleemi teadvustamine ja selle eri tahkude välja selgitamine on samas väga oluline. Me ei tea, kui paljusid lapsi kasvatavad vanavanemad, kui paljud on muude sugulaste-tuttavate hoole all ja kas on ka neid lapsi, kellele on palgatud hoidjad-hooldajad. Me ei tea ka seda, millised on laste ja vanemate suhted siis, kui üks vanematest töötab nädal või paar teises Eesti nurgas ja on kodus vaid nädalavahetustel. Samuti poleks paha teada, kui paljud vanemad on võtnud oma lapsed välismaale kaasa ja kuidas neil seal läheb.
 
Julgen eeldada, et vaid üksikutel juhtudel on lapsed jäetud päris üksi ning enamasti on nende elu korraldatud. See, kuidas asjad kulgevad, sõltub ikka väga palju igast konkreetsest juhtumist. See sõltub lastest ja nende vanusest, vanematest, nende pühendumisest ja vastutustundest,  hooldajatest, lahusoleku pikkusest, aga kindlasti ka koolist.

Koolides peaks olema teada, kes siis lastest ainult krediitkaardi toel elab. Põhikoolis käivad lapsed tuleb kindlustada pikapäevarühmaga ja vajadusel ka nõustamisega. Noorematele lastele tuleb vajadusel tagada võimalus elada kas peretüüpi internaatides ehk nn koolkodudes või määrata neile hooldajad. Oma roll üksi jäetud laste aitamisel peab olema ka ka linna või valla sotsiaaltöötajatel. Raha taha ei tohi nende asjade organiseerimine küll jääda.
 
Keskseks lähtekohaks peab siin olema laste heaolu. See aga tähendab muudatust ka ühiskonna mõtteviisis — positiivne pööre saabub siis, kui inimest ja tema elu iseloomustavaid näitajaid hakatakse lõpuks majandusnäitajatest olulisemaks pidama.
 
Paraku on meil kõik laste õigustega seotud valdkonnad harali ja laiali. Erinevalt Põhjamaadest ja paljudest teistest riikidest pole Eestis ikka veel laste õiguste volinikku ehk siis lastega tegelevat ombudsmani. Seega pole meil keskset institutsiooni, kuhu koondada kogu laste õiguste alane teave ja mis pakuks nii konsultatsioone kui ka abi õiguste rikkumise puhul. Ja peamiselt seetõttu puudub meil terviklik ülevaade laste olukorrast.

Meie väikese rahvaarvu juures on aga hädavajalik omada täpset infot laste tervise, elutingimuste, haridustee, vajaduste, murede ja arvamuste kohta. Laste vaimse tervise ja isiksuse kujunemise probleeme on ääretult palju. Näen selget vajadust erinevate seadusemuudatuste järele, mis seavad esikohale lapse huvid.
 
Ja veel üks mõtlemapanev seik — sageli pööratakse Eestis tõsistele valukohtadele tähelepanu alles siis, kui need võtab üles välismaine meedia. Meie laste murede lahendamine on ikka meie endi — lastevanemate, riigi ja omavalitsuste asi.