Heli Künnapas: miks ma sünnitan Eestis neljanda lapse?

 (114)
Lapsed ja raha
Foto on illustratiivneFoto: Meisi Volt

Eile toimus Eesti Rahvusraamatukogus konverents "Miks Eesti naine ei sünnita?". Intrigeeriv pealkiri tõi juba enne ürituse algust kaasa hulga netikommentaare ja arvamusi selle kohta, kuidas kõik on nii pahad ja keegi ei toeta ning seetõttu polegi mõtet Eestisse lapsi sünnitada. Enamasti lõppesid sellised kommentaarid lausega: "Sellepärast mul ongi ainult üks laps!"

Meie pere vanemad lapsed on 5-, 3- ja 1,5-aastane ning paari kuu pärast sünnib neljas. See on olnud meie teadlik valik ja otsus. Miks?

Neil on vaja

Esimest last oli meil endal vaja, et oleks uus väike elu, mis annab tunnistust meie jätkumise võimest, viib elu edasi. Iga järgmine laps on aga esmalt oluline eesootavate laste jaoks. Ühe perekonna lapsed on üks pisike kogukond. Nemad on alatiseks omavahel seotud niite pidi, mida nii lihtsalt ei katkesta. Neid on üksteisele vaja. Mitmelapselises peres kasvavate laste jaoks on maailmas hulga suurem kogus väga kalleid inimesi, kellega nad alatiseks kokku kuuluvad. Meie lapsed on saadud väikese vahega, seda enam on neil võimalus koos kasvada ja ühist keelt leida.

Me võime

Meie peres pole kunagi olnud asjade kultust. Lastel ei pea olema ainult firmamärkidega riided ega kõik reklaamides nähtavad mänguasjad. Nii ei pea saama firmajuhi palka, et suudaks lastele vajalikud asjad osta. Sõpradelt-tuttavatelt saab kasutatud riideid rohkem kui lapsed ära kanda jõuavad. Rahakultuse puudumine on meid päästnud ka pere laialijagamisest - laste isa töötab kodu lähedal, mitte välismaal. Palk on väiksem, kuid turvatunne hindamatu väärtusega. Kodulaenuga on ostetud maamaja, mille lisaväärtuseks on toidu kasvatamine oma põllul. Peale selle lastele osaliselt tasuta huvitegevus, kuna oma kodu ümber jätkub õues mängimiseks alati ruumi ja tegevust.

Seotud lood:

Meile mahub

Oleme aastaid renoveerinud vana maamaja. Laste kõrvalt ei käi see sugugi nii kiiresti kui ehk loodaks ja sooviks, kuid asjad siiski liiguvad. Maal elamine on kallis, sest kõik asub kaugel ja peab palju sõitma. Samas on meil palju ruumi. Ka neljas laps mahub meile probleemideta. Linnas ei hakata enamasti endale esimese lapse sünni järel muretsema korterit arvestusega, et äkki kunagi sünnib ka neljas laps. Maamajas on aga võimalik vastavalt vajadusele tube juurde ehitada ja kasutatavat pinda suurendada. Nii sobibki ühe lapsega ostetud eluase ka neljalapselise pere kasvamiseks.  

Koos on kõik võimalik

Me kasvatame lapsi mehega koos. Kindlasti oleme mõlemad pidanud palju kompromisse tegema ja ühise tee otsimine käib pidevalt. Samas ei jää lapsed nälga, kui mina õhtul kauem mõnel koosolekul või kohtumisel olen, ja samuti ei jää puud toomata, kui mees õhtul hiljem koju tuleb. Enamikku koduseid töid suudame mõlemad teha ja nii saamegi neid jagada vastavalt vajadusele ja mõlema päevaplaanile. Ei ole pirtsutamist, et see on mehe või naise töö, vaid teeb see, kes jõuab ja kodus on. Olulisim on see, et laste kasvatamine pole ainult naise töö, vaid ka see on jagatud. Näiteks õhtused magamapanekud käivad kordamööda, nii et mõlemad saavad ka muude asjadega tegeleda.   

Me ei looda välistele jõududele

Riiklikud toetused on väga toredad. Vanemahüvitis ja lasteraha väärtuslikud. Kohaliku omavalitsuse poolne sünnitoetus korralik. Aga lapsi planeerides ei ole meie esmane arvestus kunagi olnud, et kuidas saaks riik meid aidata. Laste kõrvalt on mees kogu aeg tööl käinud ning ka mina olen nii kodus kui kodust väljas erinevaid tööülesandeid täitnud. Peale selle püüame arendada väikest talupidamist, mis on olnud tagalaks ja toetuseks raskematel aegadel. Ise tuleb tööd teha. Ise endale töökohti luua, mitte öelda, kuidas keegi seda ei toeta. Samuti tuleb ennast harida - kui eelnevalt õpitud ametist ja oskustest jääb puudu, tuleb ennast täiendada, mitte loota, et oodates tuleb vajadus vanade oskuste järele tagasi. Maailm muutub. Hakkamasaamiseks tuleb sellega kaasa minna.

Nii ootamegi julgelt oma neljandat last ja usume, et ükskõik, kui keeruline on, siis elamine oma koduriigis ja ise panustamine on olulisemad kui välisele abile loota ja kergema elu otsinguil ringi rännata.