Helena Vooglaid: Mõttest ja mõttetusest
Avatusest ja sallivusest on saanud eesmärk iseeneses, mitte inimsuhtluse eeldus. Küsimata jäetakse aga peamine ehk see, millele me avatud olema peame, ja veelgi enam ― millele me kindlasti avatud olla ei või. See on kriitilise tähtsusega küsimus, sest just nagu lahtine uks, millest käib õhk nii sisse kui välja, toimib avatus kahtpidi. Avades end ei liigu mõtted mitte üksnes “uksest” välja, vaid ka sisse. Sedasi võivad teatava piirivalve puudumisel inimesse koguneda temale üdini kahjulikuks osutuvad ideed.
Ühtse moraalse vundamendita on äärmiselt raske aidata noortel ühiskonnas väärikat kohta leida ning mõtestada oma olemasolu antud unikaalses situatsioonis neid ümbritsevate inimeste keskel. Inimesele loomuomane filosoofiline kalduvus ümbritsevat mõtestada ja neid otsinguid saatev loomulik avatus lämmatatakse nii kesk- kui ülikooliaastate jooksul autorite ja ideedega, mis ei salli inimlikkust väärtustava mõttemaailma kujunemist.
Selline vastutustundetu ideedega mängimine ― vaid kahtlust sisendava mõttemudeli forsseerimine ― toodab pelgalt omahuvist lähtuvaid indiviide, kelle ainsaks mõõdupuuks tõe tunnetamisel on nad ise. Kuid stabiilse ja emotsioonidest kõrgemal seisva kõlbelise aluse puudumine teeb nad seejuures äärmiselt manipuleeritavaks ― kergeks saagiks nii oma emotsioonidele, ohtlikele ideoloogiatele, meelemürkidele kui ka harilikele elumuredele.
Mida õpetatakse olemise mõtte kohta?
Minu ja paljude teiste noorte ülikooliaega täidavad õppejõudude innukad soovitused uurida paljusid autoreid, kelle maailmapildi kooskõla inimlikkuse ja elu põhiväärtustega on väga küsitav. Nimed, mille üle õpetatud inimene võiks irooniliselt muiata, kinnistatakse ülikoolides noorte mällu kui Lääne mõtte suurkujud. Tunnustatud õppejõud õhutavad elu mõtestamise järele janunevaid noori süüvima pessimistlike mõtlejate töödesse ilma viimaste esindatava moraalikäsitluse sisulise analüüsita.
Kuigi Sartre’it, Nietzschet, Schopenhauerit jt ei saa pidada täielikult vastutavaks noorte hingelise vaakumi eest, tasub siiski küsida, kas elu mõttetust sisendavat seemet on mõistlik külvata kujunemata maailmapildiga noorte mõttemaailma viljakale pinnasele. Kindlasti tuleb endale aru anda, et just nagu viirusel kehale, on kurjal ideel vaimu suhtes vägagi reaalsed tagajärjed. Kui elu on mõttetu, tundub selle lõpetamine ainsa mõtteka lahendusena.
Peatudes vaid Sartre’il, võib osundada Vincent Miceli poolt teoses “Ateismi jumalad” kirjutatut: “Sartre’i filosoofia viib loogiliselt ja otseteed meeleheite ja enesetapuni. /---/ Tema ateismimaailm on eimillegi kuningriik, mis on uputatud intellektuaalsesse pimedusse.” Sartre ütleb, et ei ole olemas inimloomust; ent ilma kontseptsioonita ‘inimliku’ kohta ei saa eksisteerida ka midagi ebainimlikku.
Kalle Käsper lisab Sirbi veergudel: “Mitte keegi enne ega pärast Sartre’it /---/ pole tõlgendanud misantroopiat [inimesevihkamist] võimalusena vihata mitte üksnes inimest, tema näruseid mõtteid ja võltse tundeid, vaid ka olemist, elu ennast. Sartre ei kurda, et elu on mõttetu ― ta lausa mõnitab elu kõiki külgi, nii sotsiaalset, vaimset kui ka füsioloogilist.” Näidendist “Kinnine kohus” on laialt tuntud ka Sartre’i ligimest puudutav “tarkusetera” ― teised inimesed ongi põrgu.
Noorte maailmapilti nõrgub eelosundatust vaid akadeemiliselt kinnitatud ning autoriteetsete õppejõudude poolt lugupidamise vääriliseks arvatud olemise mõttetuse idee. Ja oleks põhjendamatu arvata, et see tühjuse kõmin ülikooli seinte vahele pidama jääb. Kui selle resonants meedia ning kesk- ja põhikoolidesse õpetajateks suunduvate ülikoolilõpetajate kaudu võimendub, ei jää puutumata ka külapoisid.
Miks läänelik avatus üksi ei aita?
See, et inimene võib olla teistest sõltumatu, on üks suuremaid nüüdisaegseid müüte. Õpetajate, vanemate, laste, sõprade või kolleegidena kanname vastutust meiega seotud inimeste käekäigu eest. Ning enne, kui anname vastuseid või nõu neile, kes seda oma elu keerdkäikude tõttu vajavad, peaksime kindlasti veenduma, et meie soovituste lähtealus on elu väärtustav ja mõtestav.
Kui soovitada murede küüsis vaevlevatele inimestele esimese abinõuna muutuda avatumaks, siis on tegu puhttehnilise vahendiga, millel ei ole iseenesest mingit sisulist väärtust. See on nagu soovitada näljast nõrkevale inimesele kauss lauale asetada. Ilmselgelt see kõhtu ei täida. Loomulikult on mure jagamisest kasu, kui mure ise puudutab käega katsutavat maailma ja on teiste abil mingilgi määral lahendatav.
Aga kui mureks ei ole mitte ainelise maailma hädad, vaid äärmuslik tühjuse ja mõttetuse tunne hinges, siis võib hädaline ka kõige heatahtlikuma ärakuulaja kõrval ikka tühja taldrikusse vahtima jääda. Vastutustundetult ebainimlike ideede külvamine ärakuulaja poolt muutub sellisel juhul aga hullemaks kui roiskunud toidu jagamine.
Viktor E. Frankl, Viini kolmanda psühhoteraapia koolkonna ja logoteraapilise meetodi rajaja, käsitles alates 20. sajandi esimesest poolest kuni 1990. aastateni oma teostes aina süvenevat probleemi inimeste hingeelus ― “mõttetühja elu kannatusi”. Tema laialdase teadustöö ja terapeudi praktika (Frankl juhatas mõnda aega ka Viini närvihaigla enesetapukatse sooritanute osakonda) objektiks olnud faktid räägivad sellest, et tegu pole sugugi mitte ülitundlike intellektuaalide halva tuju, vaid tervet ühiskonda hõlmava ning eriti noori puudutava ängistusega mõttetuse tajumise pärast, mis on ka enesetappude peamiseks põhjuseks (ajendi mõtteta elu lõpetamiseks leiab alati).
Ühes 1976. aasta ettekandes sedastab Frankl, et seksuaalküsimus ei ole enam ammu maha surutud nagu Sigmund Freudi ajal ― meie ajal on maha surutud hoopis mõtte küsimus. Ta lisab: “Tänapäeval ei tule patsiendid psühhiaatri juurde enam kaugeltki alaväärsustundega /---/, vaid hoopis mõttetühjuse tundega, tühjuse tundega, mida ma nimetaksin eksistentsiaalseks vaakumiks.”
Frankli õpilane ja kolleeg Elisabeth Lukas püüab oma terapeudipraktikas aidata leida vastuseid kõhklevatele ja meeleheitlikele inimestele, kes on omaks võtnud n-ö niikuinii-mentaliteedi ― niikuinii pole millestki mingit kasu, elu on niikuinii üksnes hädaorg jne. Lukas leiab, et vastamiseks ei piisa lihtsalt elu meeldivatele ja lustakatele külgedele viitamisest, sest kui elu oleks jaatamisväärne ainult seni, kuni ta on meeldiv ja lustakas, peaksime kõik hakkama oma elu otsekohe ignoreerima. Ent kui elujaatus ei põhine lõbul ja mõnul, millel ta siis õigupoolest põhineb?
Vastus peitub elu mõtestamises ― jaatamisväärne on tõepoolest üksnes elu, millel on mõte. Kuid siinkohal annab Frankl miks-küsimusele vastust otsijaile üllatava ja samas väga põhimõttelise juhtnööri: “Vaja on muuta elu mõtte küsimuse püstitust. Peame õppima ise ja õpetama meeleheitel inimestele, et tegelikult ei ole asi selles, mida meil on veel elult oodata, vaid pigem selles, mida ootab elu meilt! /---/ Elu esitab iga päev ja iga tund küsimusi, millele peame õigesti vastama — mitte niivõrd mõtiskluste või jutuga, kuivõrd tegudega, õige käitumisega. Lõppude lõpuks pole elu midagi muud kui vastutus selle eest, et annaksime elu küsimustele õiged vastused, täidaksime ülesanded, mida saab elult iga inimene igaks eluhetkeks.” Toetudes Auschwitzi surmalaagrist saadud ekstreemsele kogemustele kinnitab Frankl, et inimene suudab taluda kõige hullemaid mõeldavaid kannatusi, kui vaid tal on miks-küsimuse vastus.
Teised inimesed ei ole põrgu
Sartre’i seisukoht, et olemine on mõttetu, on täielikus kooskõlas tema ideega, et teised inimesed ongi põrgu. Kristlased usuvad risti vastupidi, et põrgu ei ole mitte teised inimesed, vaid igavesti kestev ja täielik üksildus. Sellega harmoneerub omakorda viimaste veendumus, et olemise mõtet on võimalik tajuda üksnes teistega suhestumise kaudu ning et olemise täius ― armastus ― on saavutatav vaid lähisuhetes, mille raames peetakse armastatu heaolu omahuvide suhtes ülimuslikuks. Just seetõttu on meie kultuuris domineeriv ning lähisuhete vältimises ja nende purunemises väljenduv individuaalsuse ja eraldava sõltumatuse idealiseerimine eriliselt traagiliste tagajärgedega.
Kõige mastaapsemad katastroofid maailmas ja ka kõige isiklikumad tragöödiad koduseinte vahel sünnivad inimese soovimatusest näha enda kõrval teist. Kurval kombel tähendab vabatahtlik enese teistest eraldamine just nimelt teed mõttetuse- ja tühjusetundeni, mis on enesetappude peamiseks põhjuseks. “Teised” ei ole aga ainult need, kes meie ümber siin ja praegu elavad, vaid ka meie tegude pärijad. Ülekohus, mida teeb enesetapja arvates, et on oma elu omanik, ei ole nõnda suunatud üksnes tema enese vastu ― tema teo tagajärjed resoneerivad veel läbi põlvkondade. Katkestatud inimlik side kutsub esile katkestamiste ahela ja ainus viis selle hävingu peatamiseks on ühe lüli üleinimlikku pingutust nõudev otsus andestada ja kannatada seda, mida elu talle pakub ― võtta seda ainulaadse ja väärika ülesandena.
Keskendudes terve elu vältel üksnes iseendale ja sellele, mida me omada võime (alates kinnisvarast jm asjadest kuni laste ja elu mõtteni), ei ela me kooskõlas tõsiasjaga, et inimeseks olemine pole võimalik muidu kui teiste inimeste kaudu. Me ei saa omada elu mõtet, vaid saame seda n-ö teha. Me ei pea keskenduma sellele, et meil oleks hea, vaid et me oleksime seda ise. Erinevalt esimesest on viimane lõpuni meie endi teha.
Veelgi enam: nähes oma elus ülesandeid ja tajudes oma seotust ümbritsevate inimestega, jõuame elustava veendumuseni, et tee selle “hea” juurde kulgeb läbi teise inimese teenimise; et tee eneseleidmiseni kulgeb enesekesksusest lahtiütlemise kaudu. Ekslikult arvatakse, et säärane alandlik suhtumine ligimesse on kuidagi häbiväärne ning kohustused ise pelgalt taak, mis tähtsa mõtte otsinguil igati jalus on. Ometi peitub alandlikkuses väärtuslik and ― võime näha iseennast ja ümbritsevat objektiivselt (mitte läbi uhkuse moonutava prisma), tunnistades oma nõrkusi ja tugevusi, viimastest tulenevalt aga eriti oma vastutust teiste ees.
Nõnda selgineb ka otsitu ― mõte on see, mis kohustab mind millekski. Ja selle leidmiseks ei pea me vaatama ei itta ega läände, vaid näkku iseendale, oma lapsele, emale, isale, sõbrale ja neile, keda peame vaenlasteks. Ja kes saab, vaadaku ka üles.
