Helena Vooglaid: Inimsus on üle hinnatud!?

 (525)
Helena Vooglaid

Kui elu on mõttetu, tundub selle lõpetamine ainsa mõtteka lahendusena. Seejuures kinnitavad hiljutised sündmused Jokelas, et tung mõttetut elu hävitada ei pruugi piirduda „vaid” enese tapmisega.

Elan Helsingis otse Meilahti haigla kõrval, kus suri koolimõrvale järgnenud ööl ka Pekka-Eric Auvinen. Kuigi möödunud sündmused on niivõrd õõvastavad, et inimesi valdab pigem soov kõik unustada ja eluga edasi minna, tuleb mõte tahes-tahtmata nende juurde tagasi, et mõista selle manifesti (sest seda see tegu ju oli) tagamaid.

Kogu avalikkusele teadaolev info viitab sellele, et tegu oli äärmiselt põhimõttekindla isikuga, kes püüdis ühiskonnale midagi öelda. Ta valis oma sõnumi edastamiseks ka kõige võimsama meediumi ― vere ―, ja hoolitses selle eest, et edastatav teade oleks kõigile kättesaadav. Kuivõrd sõnumi edastamise hinnaks oli edastaja enese elu, ei ole kahtlust, et Auvinen pidi oma manifesti õigsuses jäägitult veendunud olema.

Erinevalt levinud tõlgendusest leian, et tegu ei olnud mitte psühhopaadi, vaid intelligentse noormehega, kes viis loogilise lõpuni teatud ühiskonnas valitsevad väärastunud ideed. Järgnevas mõtestan kolme laialt aktsepteeritud eeldust, mida tunnistades tuleb Auvineni tegu pidada igati loogiliseks lahenduseks.

Keskme kaotus

Meie aja noor inimene on endiselt tundlik, teadmishimuline ja aktiivne. Kuid vaieldagu mulle vastu, kui väidan, et ta on moraalselt kirjaoskamatu. Ameerika haridussüsteemis nihkus fookus juba kuuekümnendatel väärtustepõhiselt õppelt ja vooruste kujundamiselt õpilase enesehinnangu tõstmisele. Usuti, et laps jõuab moraalse valikuni oma loomulikke instinkte järgides ning õpetaja peab vältima hinnangute andmist.

Sellise piirideta vabaduse tingimustes röövitakse aga lastelt nii moraalne kontekst, millesse enda tegevus sobitada, kui ka moraalne energia, nagu ütleb haridusekspert William Kilpatrick Ameerika haridusreformi analüüsivas teoses Why Johnny Can’t Tell Right from Wrong.

Selles teoses tuuakse välja ka uuringute tulemused võrdlemaks reformieelse- ja nüüdisaja probleeme koolides. Kui 1940. aastatel oli esikümnes õpetajale vahelesegamine, nätsu närimine tunnis, koridorides jooksmine, sobimatu riietusstiil ja paberite loopimine, siis 1990. aastate kooli probleemide esikümne moodustasid narkootikumide ja alkoholi kuritarvitamine, alaealiste rasedus, enesetapp, vägistamine, röövimine, vägivallatsemine.

Peale selle kannab vähemalt viiendik õpilastest regulaarselt kaasas tuli- või külmrelva. FBI statistika paljastab alaealiste sooritatud kuritegude üha kasvavat võikust. Selline olukord olnuks mõeldamatu kontekstis, kus iga tegu paigutus moraalsesse konteksti (milles on oluline koht kümnel käsul, voorustel, pahedel ja patul ― praeguseks häbenetud tabude sfääril).

Tasapisi on USA postmodernismist kantud ning katastroofiliste tagajärgedega pedagoogilise eksperimendiga läinud kaasa ka Euroopa ning Eestigi püüab „kaotatut“ tasa teha. Relativistliku maailmavaate kontekstis ei räägita enam mitte objektiivsetest väärtustest, vaid eelistustest. Näiteks selgus Eestis ühiskonnaõpetuse 2004. aasta riigieksami tagasisideankeete analüüsides, et õpilased peavad ühiskonnaõpetust oluliseks, kuna selle toel oskavad nad leida just endale sobivamaid väärtusi.

Kui objektiivseid väärtusi ei eksisteeri, siis ei saa tõepoolest öelda, et üks maailmavaade on teiste suhtes ülimuslik või alam ― selleks lihtsalt ei ole kriteeriume ― ja üle jääbki rääkida vaid maitse-eelistustest. Seega on sõnum ühemõtteline: noored, valige endale sobivad väärtused (ja püksid ja jope)! Ja just seda Auvinen ka tegi:

Elu on lihtsalt tähtsusetu juhus… pika evolutsiooniprotsessi, paljude faktorite, põhjuste ja mõjude tulemus. Samas on elu ka see, millisena indiviid seda näha tahab ja kujundab. Ja mina olen oma elu määraja ja jumal. Ja mina olen valinud oma tee. Ma olen valmis oma vaadete eest võitlema ja surema. Mina kui loodusliku valiku teostaja kavatsen elimineerida kõik, keda ma pean kõlbmatuks, inimrassi häbiplekid ja loodusliku valiku läbikukkumised.

See on osa Auvineni vabalt valitud maailmavaatest, mis lähtub Nietzsche pakutud tahte absoluteerimisele tugineva üliinimese kontseptsioonist. Väärtuslikud on need, kes murravad, kujundavad ümber ja loovad ise reegleid.

Loe veel

Nietzsche järgi on moraalsus mõeldud vaid keskpärasele massile. Sellest kõrgemal seisab võimas ja geniaalne üliinimene (Nietzsche autoportree), kõrgemal hea ja kurja kategooriatest. Ta loob oma seadused ise, rakendades maksimaalselt oma tahet. Elul pole sügavamat mõtet. Mõtestatud on vaid see, mida tugev indiviid elule peale surub. Hea on tugeva indiviidi võim, halb on nõrkus ja judeo-kristlik orjamoraal.

Enamik vanemaid ei usu, et nende heausklikke lapsi Eesti koolideski just selles vaimus kasvatatakse, kuid õpetajakoolitus lähtub tõepoolest Nietzschest. Õpetajakoolituse magistriõppe programmi kohustuslikuks aineks oleva kasvatusfilosoofia kohaselt on Nietzsche filosoofia Eesti kasvatusteadusliku mõtlemise lähtealus.

Keskkooli filosoofia riiklik õppekava kirjeldab oma eesmärgina õpilase isiksusliku maailmavaate kujunemisele kaasaaitamist. Seejärel kirjeldatakse: ”Filosoofia kursusele on iseloomulik kindlate ja ainuõigete vastuste puudumine. See peegeldab filosoofia aine spetsiifikat, kus ühegi probleemi puhul ei saa nimetada seisukohta, mis oleks kõige õigem.”

Nõnda külvab keskkoolifilosoofia maailmapildi korrastamise asemel ainult segadust ja kätkeb väga suuri ohtusid (mida filosoofiaõpetaja Märt Põder oma hiljutises artiklis arusaamatul kombel ülistab). Seejuures jääb läbinisti mõistetamatuks, kes, miks, ja mis õigusega on otsustanud, et noored inimesed vajavad eluks kindlate väärtuste ja mõtestatud eluvaate asemel üksnes kriitilist meelt, mille taustaks on täielik tühjus.

Eeldades, et oluline on õpilase enesehinnangu kunstlik tõstmine, tema eneseväljendusjulguse kasvatamine ja ükskõik millise maailmavaate heakskiitmine, ei maksa imestada, kui ümbritsevast karmist reaalsusest ja ebaõiglusest kibestunud nooruk otsustab selle maailma vastu sõtta astuda. Ta toimib julgelt ja vabalt, hävitades seda, mida tema vaadete (mis on koolis õpetatule toetudes sama õiged, nagu kõik teised!) kohaselt mõttetuks ja halvaks võib pidada. Ja tõepoolest: kui ei ole head ja halba, siis ei ole ka õiget ega vale, ning järele jääb vaid toores tahe ja tugevama võim nõrgema üle.

Reaalsustaju kadumine

Olgu ideedega, kuidas on, kuid vaadates inimsuse peale läbi tõelise jälestuse prisma, ei tõstnud Nietzsche ise päriselt relva „keskpärase massi” vastu (kuigi tõstis sõnarelva, mis on teinud määratult rohkem kahju, kui ükski tulirelv eales suudaks). See ei olegi nii lihtne, kui reaalsus on endiselt me meeltele avatud ning me ei aja seda segamini teiste võimalike reaalsustega. Ohvrile silmavaatamine kätkeb endas siiski „ohtu”, et tekib inimlik soov halastada.Sellest ohust võib aga vabaneda mitmelgi moel.

Üheks võimaluseks on reaalsuste segamine: Auvinen harjutas laskmist hommikul enne tegudele asumist arvutimängus. Tulistame bittide ja baitide maailmas, pärast tulistame süsinukuahelate maailmas — nõnda ei paistagi seal suurt vahet olevat! (Nende tegude kaalu ei võimalda relativistlik maailmapilt niikuinii enam määratleda.) Auvinen loetles internetis enda huvialadena ootuspäraselt arvutimängude kõrval ka vägivaldseid filme ja agressiivset industriaalmuusikat. Needki aitavad meeli tuimestada, et päris inimest sihtida nii imelikult vale ei tunduks.

Eespool nimetatud Kilpatricki teoses kirjeldatakse USA politseinike tähelepanekuid, et viimasel ajal on näha üha rohkem lapsi ja noorukeid naljatamas ja mängimas kuriteopaikadel laipade kõrval. Tapmine ja vägivald ei tekita võõristust, sest televisioon ja arvuti pakuvad võimalust sellega harjuda — võtta seda mänguliselt.

Sündmuste kaalu ja traagilisust kärbib ka see, kuidas neid massimeedia kaudu esitatakse. Stanley J. Grenz ütleb „Postmodernismi aabitsas”, et televisioon ongi postmodernse kultuuri „reaalne maailm”. Sündmus on oluline seni, kuni temast räägitakse CNN-is. Ühtlasi on iga uudis vaid üks lugu paljude seas. Nõnda devalveerib olevat ka meediapoolne sündmuste hierarhia lõhkumine. Looduskatastroof, seebireklaam, pornostaari surm, valimised.

Kui lugesin Postimehe veebilehelt Jokela sündmuse kohta, siis kohutavast uudisest paremal pool võimaldas Eesti vanim (ja väärikaim?) ajaleht hääletada, kes on eesti seksikaim naisnäitleja. Kuidas selles kollaažis aru saada, mis on reaalsuses oluline ja mis mitte?

Teisalt, Nietzsche väitel ei ole meil niikuinii reaalsusele ligipääsu, sest tegelikku maailma ei olegi olemas. Näivuse tingimustes ei ole aga tõepoolest vaja muretseda kellegi isikliku valu ja leina pärast, mis objektiivse reaalsuse tingimustes ehk Auvineni plaane veidi muutnud oleks.

Inimsuse devalveerumine

Homo Sapiens, haa! Mulle tundub see küll rohkem homo idioticus’ena! Kui ma vaatan neid inimesi, keda ma iga päev ühiskonnas, koolis, igal pool näen… Siis ei saa ma öelda, et kuulun samasse rassi selle viletsa, haletsusväärse, ülbe ja iseka massiga! Ei! Ma olen arenenud sellest astme võrra kõrgemale!

Reaalsuse lõhkumine toimub ka inimelu väärtuse vallas. Jällegi püstitan küsimuse lapsevanematele, kes loodate, et teie silmaterasid õpetatakse koolis inimelu väärtustama ja mõtestama. Tsiteerin inimsusest rääkides üht kodanikuõpetuse õpetajat: „Kellele seda biomassi niigi ülerahvastatud planeedil vaja on?” Selle all mõtles too härra inimesi, mitte turbasammalt. Kuid õppekavade poolt etteantud kontekstis on tal õigus nii öelda.

Loodusõpetuse riiklik õppekava lähtub Darwini evolutsiooniteooriast, ning annab õpilastele mis tahes probleemide käsitlemiseks kindla eelduse: inimene on üks liik teiste seas, kes on juhuslike arengute läbi kujunenud pisut keerukamaks kui koer või tigu. Pealtnäha ohutu käibetõde.

Aga kui universum ja inimene (juhul kui nad üldse reaalsuses eksisteerivad) on pelgalt üks suur mõtestamata keemiline reaktsioon ja juhuslike kokkusattumuste produkt, siis ei ole põhjust omistada talle vägisi mingit siseomast kõrgemat korda, tähendust ega väärtust. Inimväärikus saab lähtuda üksnes sellest, et tunnistame end kui loomusega loodut, olles seeläbi suhtes Loojaga, kes on inimesele (kui vaba tahtega mõistuslikule olendile) ülejäänud loodu kontekstis usaldanud erilise koha ja vastutuse.

Ilma selle veendumuseta oleme universumi kõige parasiitlikum loomaliik ja ökoloogilistest kaalutlustest lähtudes on meie elu väärtus kindlasti väiksem, kui selle sea oma, kellest tehtud sinki me hommikul leivale viilutame. Ainus, mis sunnib meid evolutsiooni tingimustes silmakirjalikult vastupidist väitma ja selles kontekstis ratsionaalset arutluskäiku eirama, on naiivne arusaam, et „mängukaaslasi peab hoidma”. Tunnistagem, et see ei ole kuigi siduv arusaam selle jaoks, kellele „mäng” või „mängukaaslased” enam ei meeldi.

Inimesed on üks liik teiste loomade seas ning maailm ei eksisteeri üksnes inimeste jaoks. Surm ja tapmine pole tragöödia, see leiab looduses kõikide liikide seas pidevalt aset. Mitte kõik inimelud ei ole tähtsad ega vääri päästmist. Üksnes ülemad (intelligentsed, eneseteadlikud, tahtejõulised) indiviidid peaksid ellu jääma, samas alamad (rumalad, alaarenenud, nõrga iseloomuga) massid peaksid hävima.

Auvineni veendumused olid täielikus kooskõlas sellega, mida Soomes ja meilgi koolides õpilasele inimelu kohta õpetatakse ning mida ühiskonnas väärtustatakse. Kõik, mida ta tegi, seisnes teatud ideede elluviimises. Darwini ja Nietzsche teooriad ühes reaalsuse hägustumisega annavad rohelise tule vägivallale kõige nõrgemate vastu ― neist lähtus otseselt Adolf Hitler ja teda inspireerinud eugeenikaliikumine ning lähtub ka kaasaja juhtivaks eetikaspetsialistiks peetava Peter Singeri propageeritav idee kuni 28 päeva vanuste laste tapmise seadustamise kohta.

Need ideed elavad edasi ja arenevad abordipooldajate retoorikas, meie kooliõpikutes ning täidavad regulaarselt leheveerge. Selles valguses oli Auvinenil õigus. Kui seisame koos Nietzschega Looja kalmul ja näeme inimeses vaid linnastunud ahvi, tehes samal ajal suuri sõnu inimõiguste teemal, siis oleme tõepoolest silmakirjalikud ega tunnista, et inimsus on üle hinnatud.

Samuti oleme silmakirjalikud jutlustades inimelu hindamatust väärtusest, kiites samal ajal heaks ligi kümne tuhande sündimata inimese iga-aastase jõhkra tapmise ― ja pange tähele, ka selle õigustuseks on tugevamate tahte absolutiseerimine („vabadus” valida). Jah, nii tapame „rahu” ajalgi ühiskonnana inimesi rohkem kui koeri!

Kuidas peaksime sellises olukorras veenma ümber neid, kes soovivad oma nõrgemate mängukaaslaste nupud laua alla virutada? Vihast kätt hoiaks tagasi vaid süda, mis teab, et iga loodud inimelu kannab hindamatut väärtust ja väärib hoidmist mistahes utilitaristlikest kaalutlustest hoolimata; süda, millest ei ole välja lõhutud teadmist, et mõttetust ja ebaõiglust kohates ei tule mitte asuda hävitama, vaid lasta halastusel ehitada.